Lendav Hollandlane (19. sajandi II pool, puulõige)

Lendav Hollandlane (ingl Flying Dutchman, vn Летучий голландец), igavesti meredel ekslev müütiline viirastuslaev, mille nägemine tähendab peatset õnnetust. Legendi viirastuslaevast teadsid keskajal paljud merd sõitvad rahvad, kuid ülemaailmselt tuntuks tegid selle kirjanikud ja poeedid 19. sajandil (nt Samuel Taylor Coleridge, Heinrich Heine ja Walter Scott; S. T. Coleridge'i poeemi „Vana meremehe jutustus” (1797) peetakse inglise romantismi hiilgesaavutuseks). Väga tuntuks sai ka Richard Wagneri ooper „Lendav Hollandlane” (1843, libreto H. Heine ainetel, selle aluseks Hollandi kapteni P. Vanderdeckeri juhtum).

Ilukirjanduses püüti ka seletada sellise igavese ekslemise põhjusi (kapteni jumalateotus, hinge müümine kuradile, ränk kuritegu). Tõenäoliselt said legendi aluseks meresõiduajaloost teada olevad meeskonnata (laevapere oli laeva mingil põhjusel, näiteks mürgiste kalade söömisel tekkinud hallutsinatsioonide ajel, hüljanud või surma saanud), hoovuste ja tuulte mõjul meredel sõitvad laevad (sellise laeva teekond võis kesta kuid või isegi aastaid; näiteks sõitis 1854–55 Loodeväilas Resolute umbes 1000 miili).

MerLe, 1996