mäger

mäger, rahvapäraselt ka määr, kähr (Meles meles), Euraasia metsades ja steppides, peamiselt künklikel maastikel levinud suur jässakas kärplane. Keha talbjas, pea poole ahenev, tüvepikkus kuni 90 cm, sabapikkus kuni 20 cm, mass 15–30 kg, lühikestel jalgadel pikad tugevad küünised. Karvastik karm, pikk ja tihe, pea vöödiline. Mägra nägemine on nõrk, kuid haistmine on väga hea. Tegutseb peamiselt hämarikus ja öösel, liikudes mööda kindlaid, enda sissetallatud radu.

Sööb segatoitu: pisiimetajaid, kahepaikseid, roomajaid, putukaid, tigusid (sealhulgas nälkjaid), linnupoegi ja mune, ka marju, juurikaid ja mahlakaid rohttaimi.

Kraabib suuri mitmekorruselisi urustikke, mida asustab mitmekesi. Urustikud on keerulised ja paljukambrilised, mõnikord moodustavad need linnaku. Soodsates oludes on urustik kasutuses mitme põlvkonna vältel. Mäger elab urustikus aasta läbi. Pesakonnas on 1–5 poega, nende „titekarv" on hall ja siidine, silmad avanevad alles 1 kuu pärast sündi. Poegi hooldab emasloom üksi, imetades neid kaks-kolm kuud. Mäger magab tavaliselt taliuinakut, enne seda on rasvavarud suu­rendanud tema keha massi kolmekordseks. Mõnel maal kannavad mägrad edasi veisetuberkuloosi.

Eestis on mäger levinud kogu mandriosas, 1960. aastast taasasustatuna ka Saaremaal, kus ta hakkas jõudsalt sigima (teistel saartel teda pole). Eesti oludes on mägra jooksuaeg kevadest suveni, pojad sünnivad järgmise aasta märtsis-aprillis. Taliuinak kestab tal meil novembrist märtsini.

Jahiuluk, teda võib küttida 1. septembrist 28. veebruarini. 2010. aastal kütiti Eestis 189 isendit, kõige enam Saare maakonnas – 133 isendit. Vastavalt looduskaitseseadusele on suured mägralinnakud, millel on 10 või enam sissepääsu, püsielupaikadena kaitse all.

Vaata ka seotud artikleid

Rahulikult liikuva mägra jäljerida

Kirjandus

  • A. Kirk. Eesti imetajad. Tallinn, 1990
  • D. MacDonald, P. Barrett. Euroopa imetajad. Tallinna, 2002
  • Jahiraamat. Koostaja T. Randveer. Tallinn, 32009

Välislingid

EE 6, 1992; VE, 2006; EME 2, 2009; muudetud 2012