Väljaspool kaitseala asuv metsise (looduskaitse II kaitsekategooria liik) elupaik kuulub püsielupaigana kaitse alla. Pildil metsise pesa

Püsielupaik on Eesti looduskaitseseaduse (2004) järgi üks kaitstavaid loodusobjekte. Püsielupaik asub väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis. Tema näol kaitstakse

• kaitsealuse looma sigimisala või muud perioodilist koondumispaika;
• kaitsealuse taime või seene looduslikku kasvukohta;
• lõhe või jõesilmu kudemispaika;
• pruunkaru talvitumispaika;
• jõevähi looduslikku elupaika;
• mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnakut.

Ala võtab püsielupaigana kaitse alla keskkonnaminister oma määrusega. Määrusega kinnitatakse ka püsielupaikade piirid ning kaitsekord, mis loomaliigiti on erinev, tulenedes tolle bioloogilisest omapärast.

I kaitsekategooria kaitsealuste loomaliikide puhul moodustatakse nende pesitsuskohas püsielupaik kohe, kui see avastatakse. Pesapuud ümbritseva püsielupaiga raadius on lendoraval 25 m, meri-, madu- ja kalakotkal 200 m, suur-konnakotkal ja must-toonekurel 250 m, väike-konnakotkal 100 m, kaljukotkal 500 m ning väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaaril 250 m.

Püsielupaigas on keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja kõlviku sihtotstarvet; koostada maakorralduskava ja teostada maakorraldustoiminguid; väljastada metsamajandamiskava; teha detail- ja üldplaneeringut; ehitada, sealhulgas ka väikeehitisi (näiteks lautrit ja paadisilda) ja rajada veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit.

1. jaanuaril 2009 oli Eestis 949 püsielupaika.