oguusid, hunni päritolu turgi hõimud (nimetatud turgi keelte oguusi rühma järgi), tänapäeva türklaste, aserbaidžaanide, gagauuside ja türkmeenide eelkäijad.

Esimesed teated oguuside kohta on 6.–8. sajandist, puutes turgi ründrahvaste moodustatud võimsa hõimuliidu nn turgi kaganaadiga (ka Türgi kaganaat), mille keskus asus Lõuna-Altais ning Mongoolia loodeosas. 9.–10. sajandi lõid nad Kesk-Aasias Kaspia ja Araali mere vahel ning Sõrdarja alamjooksul riigi, mille pealinn oli Jangikentis. 11.–12. sajandil hõivasid oguusi hõimud Iraani, osa Lõuna-Kaukaasiast ning peaaegu kogu Väike-Aasia ja lõid Seldžukkide riigi. Algas Aserbaidžaani ja Anatoolia alade türkiseerumine. 11. sajandi keskel tõrjuti need oguusi hõimud, kes olid algselt Kesk-Aasiasse pidama jäänud, steppidest tuleva türgi ründrahvaste uue laine – kõptšakkide – poolt samuti lääne poole Kaspia mere suunas. Need oguusi hõimud seadsid end sisse tänapäeva Türkmenistani aladel, segunedes Lõuna-Kaukaasia ja Väike-Aasia oguusidega. 13. sajandil lagunes Seldžukkide riik mongoli vallutuste tagajärjel. 14. sajandi algul tekkisid Lõuna-Kaukaasias ning Väike-Aasias oguuside hõimuliidud: Kara Kojunlu ja Ak Kojunlu. 16. sajandi alguses alistati Ak Kojunlu Safaviidide ja osmanitürklaste poolt.

Oguusi hõimude kangelaspärimustest jutustavad eeposed „Oguz-name” ja „Dädä Gorgudi raamat” (e k 2008).

Vaata ka seotud artikleid

• Seldžukid
• „Dädä Gorgudi raamat”
• Kara Kojunlu
• Ak Kojunlu

Kasutatud kirjandus

• A. Pekkonen. Järelsõna. – Dädä Gorgudi raamat, Tallinn 2008, lk 237–70
• H. Udam. Türgi. Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo. Tartu, 2011