Pirita

Pirita, Tallinna halduslinnaosa, paikneb kesklinnast kirdes. Hõlmab ka Kloostrimetsa, Kose, Laiaküla, Lepiku, Maarjamäe, Merivälja, Mähe ja Iru (osaliselt); 15 135 elanikku (2010), pindala 18,7 km². Pirita keskus asub Tallinna lahe ääres mõlemal pool Pirita jõe suudmeala. Peale aedlinna on seal 2 km pikkune supelrand, pargilaadne männimets, Pirita jõe ürgorg ning rohkesti spordirajatisi (sh olümpiapurjespordikeskus, spordiseltsi Kalev jahtklubi, 6 km pikkune Pirita-Kose–Kloostrimetsa ringrada ja velotrekk, spordikeskus). Pirita Majandusgümnnaasium (2009/10. õa 870 õpilast). Linnaosas on kolm tegutsevat kalmistut: Metsakalmistu, Pärnamäe ja Pirita. Arhitektuuriliselt pakuvad huvi Pirita klooster, Kochi kabel, purjespordikeskus, rannahoone, kaubandus- ja teeninduskeskus ning paljud eramud.

Pirita nüüdisnimi, nagu käibelt kadunud Maarjaoru nimigi (ld Vallis Mariae, sks Marienthal), pärineb 15. sajandi alguses Pirita jõe paremale kaldale rajatud Birgitta kloostri ajast. Pärast seda, kui klooster Vene-Liivimaa sõjas purustati (1577), oli Pirita asustus mitu sajandit hõre, vasakkaldaala kuulus Tallinnale, Viimsi mõisale. 1910 hakkas Pirita arenema väljasõidu- ja supelkohaks. 1911–12 ehitas spordiselts Kalev sinna oma seltsimaja, 1925 asutati Pirita Kaunistamise Selts, 1929 valmis rannahoone. 1936 asendati 1914 ehitatud puitsild raudbetoonsillaga. Pirita paremkaldaosa ühendati Tallinnaga 1945. 1980. aasta olümpiamängude purjeregatiks ehitati Piritale uus jahisadam, hotell jmt hoone ning uus jõesild. 2001 valmis kloostri varemete kõrval uus moodne kloostrihoone. Pirita territooriumile jääb suur osa Pirita jõeoru maastikukaitsealast. Kaitse all on Lillepi park (35,7 ha), Windecki park (2,4 ha; asub Lillepi pargist põhja pool), kolm aeda (Hõbekuuse teel, Keskteel ja Väina teel), kolm puud (sh Kose teel kasvav pärn – ümbermõõt 6,7 m ja kõrgus 23 m), 9 rändrahnu (Aia peatuse rändrahn, Aianduse kivi, Astla kivi, Kuradisadul, Lükati rahn, Merivälja hiidrahn, Merivälja Suurkivi, Suurekivi rahn ja Väina tee kivi), Lükati paljand (1,1 ha), Maarjamäe paekallas koos Suhkrumäe paljandiga (14,4 ha) ja jalamist väljuvate Varsaallikatega (veerohkuse korral on neid kümmekond) ning Pärnamäe maasäär (10,6 ha, jalami kõrgus kuni 34 m; asub kalmistu territooriumil). Maarjamäe paekallas on Eestis ainuke koht, kus kasvab kaitsealust mägi-kadakkaera.

Pirita olulisimad ehitusmälestised on Pirita kloostri varemed, hilisfunktsionalistlik jahtklubi (1949, arhitekt Peeter Tarvas), rannahoone (1979, arhitekt Mai Roosna, ümber ehitatud elamuks; samal kohal paiknes 1929 ehitatud supelhoone, arhitektid Edgar Johan Kuusik ja Franz de Vries), kaubandus- ja teeninduskeskus (1980, arhitekt Hindrek Piiber) ning olümpiapurjespordikeskus (1980, arhitektid Henno Sepmann, Peep Jänes, Avo-Himm Looveer ja Ants Raid). Spordiseltsi Kalev 1911–12 valminud klubihoone (arhitekt Karl Burman vanem), üks parimaid Eesti arhitektuuri rahvusromantilises laadis juugendstiili näiteid, hävis Teises maailmasõjas.