punahirv

Punahirv

punahirv (Cervus elaphus), Euraasia, Põhja-Ameerika ja Põhja-Aafrika suur hirvlane, palju alamliike; tüvepikkus kuni 265 cm, õlakõrgus kuni 155 cm, mass kuni 340 kg. Suurim punahirv on vapiti. Vanalooma karvkattes täppe ei ole. Pullidel on võimsad harulised sarved.

Eestisse on taasasustatud euroopa punahirv (Cervus elaphus elaphus), kes on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, vähem Skandinaavias; Lätis ja Leedus on ta kohati tavaline. Eestis on punahirv varem elutsenud soojade kliimastaadiumide ajal, I aastatuhande lõpus kadunud, 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses taasasustatud hirveaedadesse. 1927–44 toodi euroopa punahirvi Saksamaalt Abruka saarele ning 1935 Audru metskonda, kus 1941. aastal oli 21 ja 1943. aastal 14 isendit. Nende järglased levisid 1950. aastatel vabalt Audru ja Tõstamaa metskonnas. 1965 toodi Voronežist Vigala hirveparki 8, Abrukale 4 ja Saaremaale 4 isendit. Hiiumaale toodi hirved esimest korda 19. sajandi lõpus, seejärel 1970. aastal 5 ja 1971.–72. aastal 19 isendit Vigalast. Euroopa punahirve on hiljem sisse toodud Lätist, Leedust, Ungarist jm. Lõuna-Eestis on tekkimas Lätist tulnud hirvedest püsivaid asurkondi. Arvukus: 1976. aastal 200, 1992. aastal 1272, 2006. aastal 1800 isendit, enamik Hiiu- ja Saaremaal, vähesel määral kõigis Mandri-Eesti maakondades. Aastast 1972 on hirvi kütitud, algul vähe (2 isendit) ja erilubade alusel, kuid 1991. aastal kütiti juba 103 ja 2006. aastal 140 isendit. 2011 kütiti 693 hirve, sest nende arvukus on suurenenud.

Euroopa punahirv on kõrgejalgne, metskitsest suurem. Tüvepikkus kuni 230 cm, õlakõrgus 120–125 cm, vähestel kuni 150 cm, kehakaal 160–200 kg, erand­likult kuni 300 kg. Emased (lehmad) on nudipäised, isased (pullid) suurema osa aastast sarvedega, mis täiskasvanuil on 5- või enamaharulised ja krooniga. Sarved on hinnaline jahitrofee (Eesti rekord 232,57 punkti (Hiiumaalt), Läti rekord 246,22 punkti, Leedu rekord 248,42 punkti). Sarved kasvavad aprillist augustini, septembris jooksuajal kasutab loom neid turniirirelvana, märtsis-aprillis heidab need ära. Karv suvel rooste-, talvel hallikaspruun, vasikail valgetäpiline. Sabapeegel hele, saba lühike ja tume. Koon pikk, kõr­vad poole pea pikkused. Karvavahetus mais-juunis ja augustis-septembris. Rahulikus olekus liiguvad hirved sammu, ohu korral 3–6 m hüpetega, galopis. Head ujujad. Jooksuajal pull ähib ja möirgab tugevasti pasundavalt (emaste meelitamiseks, rivaalide ärritamiseks ja peletamiseks).

Euroopa punahirv elab lagendikega vahelduvas alusmetsarohkes lehtpuu-segametsas, raiesmikel, sageli põldudel ja heinamaadel. Eluviis suhteliselt paikne, karjaline – üks lehm koos mitme aasta järglastega, pullid elavad eraldi, v.a jooksuajal. Euroopa punahirv on ettevaatlik videviku- ja ööloom. Arenenuimad meeled on haistmine ja kuulmine. Territooriumi märgistab lõhnamärkidega, sarvede nühkimise või maa kaapimisega. Suguküpsus saabub 3. eluaas­tal, kuid pullid osalevad sigimises 5.–6. eluaastast. Jooksuajal tekivad tugevate pullide juurde mitmest lehmast koosnevad nn haaremid, pullidevaheline võitlus võib lõppeda kaotaja surmaga. Tiinus kestab 34–35 nädalat, mai lõpus või juuni alguses sün­nib 1–2 vasikat. Imetamine kestab sügiseni. Eluiga 10–20 aastat. Suvel toitub hirv peamiselt rohttaimedest, talvel haava-, tamme-, saare-, pihlaka-, paju-, kase-, männi-, kadaka- ja kuusevõrsetest ja -koorest. Võib kahjustada põllukultuure ja puid. Karm lumerohke talv (kooriklumi) on Euroopa punahirvele ohtlik, ta vajab talvel lisasööta. Tema vaenlased on suurkiskjad ja hulkuvad koerad. Põevad parasitaarhaigusi. Euroopas hinnatud jahi- ja pargiloom. Eestisse on 1957. aastal ebaõnnestunult püütud sisse tuua maralit, Leningradi oblastist on tulnud tähnikhirvi.

Välislingid

VE, 2006; EME 1, 2008 (J. Tõnisson); muudetud 2012