sarapuu

Harilik sarapuu, urvad ja viljad

sarapuu (Corylus), ühekojaliste tuultolmlevate heitlehiste kõrgete põõsaste ja keskmise kõrgusega puude perekond kaseliste sugukonnast; umbes 15 liiki Euraasias ja Põhja-Ameerikas.

Lehed harilikult südaja aluse ja kahelisaagja ser­vaga laiovaalsed või äraspidimunajad ning näärme­karvase leherootsuga. Isasõied asuvad rippuvates urbades, emasõied lehepungakujulises õisikus, mis on kergesti äratuntav varakevadel õitsemise ajal (õisiku tipul ilmuvad nähtavale punakad niitjad emakasuudmete kimbud). Vili on puitunud kestaga üheseemneline lihakate idulehtedega õlirohke pähkel, mida osalt kuni täielikult ümbritseb rohtjas, lõhes­tunud servaga kotjas või torujas viljakate – kuupula ehk lüdi. Sarapuupähkleid süüakse ning neid kasutatakse toidu­ainetööstuses, neist saadakse ka väärtuslikku pähkliõli, mida tarvitatakse õli, värvi, laki ja seebi tootmiseks. Kõige rohkem toodetakse sarapuupähkleid Türgis, Itaalias ja Hispaanias.

Eestis kasvab parasniisketel huumus- ja lubjarikastel muldadel leht- ja segametsade alus­metsas, puisniitudel ja loodudel (peamiselt Saaremaal ja Lõuna-Eestis ka põõsastikena – sarapikena) harilik sarapuu (C. avellana). On aretatud mitu hariliku sarapuu kultuur- ja dekoratiivsorti. Sarapuu puit on punakasvalge, ühtlase ehitusega, painduv ja vastupidav, seda kasutatakse kütteks ja joonistussöe valmistamiseks. Lõhestatud puidust ja painduvatest okstest tehakse vitspunutisi ja tünni­vitsu. Eestisse on toodud mitu sarapuuliiki, vähesel määral kasvatatakse parkides Kaukaasiast ja Anatooliast pärine­vat puutaolist kõrgetüvelist sarapuud (C. colurna).

Sarapuu oli 2009. aastal Aasta Puu.

Välislingid

VE, 2006; EME 2, 2009 (I. Sibul); muudetud 2011