Johannes Semper (pseudonüümid Naata Nael, ka Naatanael, Asm; 22. III 1892 Tuhalaane vald, Paistu kihelkond – 21. II 1970 Tallinn), kirjanik, kirjandus‑ ja teatrikriitik ning ühiskonnategelane. Eesti Kirjanike Liidu liige (1924), Eesti PEN‑klubi esimees 1928–40. Isa kooliõpetaja. Oli abielus muusikateadlase Aurora Semperiga. Tütar pianist Lilian Semper. 

Lõpetas 1910 Pärnu gümnaasiumi, õppis 1910–14 Peterburi ülikoolis germaani-romaani filoloogiat ja 1915–16 Moskvasse evakueeritud Riia Polütehnikumis arhitektuuri. Oli 1916–17 mobiliseerituna Vene sõjaväes, lõpetas 1917 lipnikuna Moskva Aleksandri sõjakooli. Oli 1917 Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees, Eesti Sotsialistide-revolutsionääride Partei Keskkomitee ja 1919–20 Asutava Kogu liige. Täiendas end 1921–25 Berliini ülikoolis, elas 1925–27 Pariisis. Omandas 1928 Tartu Ülikoolis filosoofiamagistri kraadi kirjandusloo alal ja töötas aastani 1940 samas üldesteetika ja stilistika õppejõuna, 1930–40 ühtlasi ajakirja Looming toimetajana. Osales rühmitustes Siuru (1917–20) ja Tarapita (1921–23). Oli 1940 Johannes Vares‑Barbaruse valitsuse haridusminister, 1941–48 Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhataja (ka NSV Liidu tagalas 1941–44), 1942–44 Jaroslavlis Eesti Riiklike Kunstiansamblite juhataja ja 1946–50 Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees. Eemaldati 1949 ühiskondlikust ja loomingulisest tööst süüdistatuna kosmopolitismis ja kodanlikus natsionalismis, 1950–55 elatus pms tõlketööst. Oli aastast 1958 Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse aseesimees ja 1966–70 juhatuse sekretär.

Kirjutanud luulet, romaane, näidendeid, reisikirju jm. Avaldanud luulekogud „Pierrot” (1917), „Jäljed liival” (1919), „Maa ja mereveersed rytmid” (1922), „Viis meelt” (1926), „Päike rentslis” (1930), „Tuuleratas” (1936), „Ei vaikida saa” (1943), „Kuidas elaksid?” (1958) jmt, novellikogud „Hiina kett” (1918), „Sillatalad” ja „Ellinor” (1927); romaanid „Armukadedus” (1934), „Kivi kivi pääle” (1939), „Punased nelgid” (1955), reisikirjad „Risti-rästi läbi Euroopa” (1935), „Lõuna Risti all” (1937), „Mööda maid ja meresid” (1958), artikli- ja esseekogumikud „Meie kirjanduse teed” (1927), „Prantsuse vaim” (1934) jmt; uurimuse „Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs” (1924); mälestused „Matk minevikku” I (1969) jne. Tõlkinud hispaania, inglise, itaalia, prantsuse, saksa ja vene keelest nii luulet kui ka  proosat.

Teatrikriitikasse tuli 1913 Noor‑Eesti „Teatri‑raamatus” avaldatud artikliga „Lürismus näitelaval”, jätkas ajalehtedes Vaba Sõna, Vaba Maa, Postimees ja Päevaleht. 1923–40 arvustas pms Vanemuise ja Estonia lavastusi, avaldas hooajaülevaateid ning tutvustas Pariisi ja Moskva teatrielu. Ilmunud on kogumik "Teater iseseisva kunstialana: artikleid ja esseid" (1992).

Valgetähe V klassi teenetemärk (1940), Eesti NSV teeneline kirjanik (1945), Eesti NSV riiklik preemia (1947), Eesti NSV rahvakirjanik (1964), Juhan Smuuli preemia (1973).