sinikael-part

Sinikael-pardi paar. Emaslind (paremal) on tüüpiliselt n-ö pardipruun

sinikael-part (Anas platyrhychos; ingl mallard, vn кряква), haneliste seltsi kuuluv tüüpiline partlane, Holarktise arvukaim ujupart. Elutseb metsa- ja metsastepivööndis. Sinikael-part on umbes varesesuurune, pikkus 51–62 cm, tiibade siruulatus 81–98 cm. Hundsulestikus isasel on kael ja pea läikiv-metallroheline, ülapool halli-valge-viiruline, tiivaküüdus siniviolett-valge-must, puhkesulestikus on isane põhililiselt pruunikirju, erineb siis alati pruunikirjust emasest üleni rohekaskollase noka poolest; mass 0,8–2 kg (isased on raskemad). Toitu (peamiselt selgrootuid ja veetaimi) hangib veekogu põhjast küünitades, käib ka põldudel teri söömas. Pesitseb igat tüüpi mageveekogude ääres, aga ka merelaidudel ja mererannas. Pesitseb peamiselt maas, kurnas 7–11(13) muna. Talvitab jäävabadel siseveekogudel ja merelahtedel. Mitmel pool on kujunenud julgeks linnapargilinnuks. Hinnatud jahi- ja põllumajanduslind.

Eestis on sinikael-part kõige arvukamalt pesitsev haneline, kuid ta on tavaline ka läbirändajana ja talvitajana (viimastel kümnenditel on sinikael-pardid talvitanud lahtistel veekogudel suurte koondistena, siinsetele partidele lisanduvad mujalt tulnud isendid). Võib pesitseda kuni kilomeetri kaugusel veekogust, on võtnud üle isegi vanu varesepesi. Osa meie sinikael-parte talvitab mujal, nad lahkuvad oktoobrist detsembrini ja saabuvad märtsist aprillini. Isaslinnud liiguvad sulgimispaika juba maist alates. Eestis võib sinikael-pardile jahti pidada 20. augustist oktoobri lõpuni, merel, Narva veehoidlal, Peipsil ja Võrtsjärvel aga novembri lõpuni. 2007. aastal kütiti Eestis 6204 sinikael-parti. 2010. aastal kütiti kokku 13 945 erinevat pardiliiki, kellest poole moodustasid sinikael-pardid.

Kodustatud sinikael-part

Sinikael-part kodustati Vana-Kreekas umbes 10. sajandil eKr. Ta on enamiku koduparditõugude eellane. 20. sajandi viimasel veerandil on temast saanud Lääne-Euroopas hinnatud põllumajanduslind. Farmides hakati teda kasvatama 1950. aastatel delikatessliha saamiseks või loodusesse lahtilaskmiseks, et rohkendada jahifaunat. Eestisse toodi farmi-sinikael-pardid Leedust, 1986–92 peeti neid tollases Kaarepere metsakatsejaama pardifarmis. Aastas saadi ühe emaspardi kohta 40 muna, keskmise mas­siga 58 g. Viljastatud munade kooruvus oli 83%, 9-nädalaste noorpartide kehamass oli 1100–1400 g; söö­davate osade kogus oli tapaeelsest elusmassist 63–64%. Kaarepere metsakatsejaamas saadi ka sinikael-pardi mittealbinootiline värvusmutant – täiesti valge sulestikuga part, keda nimetati valgeks sinikael-pardiks.

Vaata ka seotud artikleid

Sinikael-pardi isaslinnul on tiival sinine küüdus

Kirjandus

  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • E. Mägi. 101 Eesti lindu. Tallinn, 2010

Välislingid

EE 8, 1995; VE, 2006; EME 2, 2009; muudetud 2011