tormilinnulised

Jää-tormilind

tormilinnulised, vananenud nimetus toruninalised (Procellariiformes; vn буревестникообразные), väga suure levila ulgumereliste lindude selts; üle 100 liigi, 4 sugukonda: albatroslased, tormilindlased, tormipääsulased ja torminiglaslased. Väikseimad tormilinnulised on umbes varblasesuurused, suurimate (albatrosside) tiibade siruulatuseks on mõõdetud 4,5 m. Enamikul liikidel on isaslind emaslinnust suurem. Tormilinnuliste peamiselt tuhmjas sulestik on tihe ja paks, udusulgi leidub kogu kehal. Tiivad on pikad ja kitsad, hoosulgi enam kui teistel lindudel. Jalad on keskmised või lühikesed, varvaste vahel ujulestad. Noka sarvkate ei ole ühtlane, vaid koosneb üksikutest plaatidest; noka tipp on konksjas, ülanokal on sarvkestalised torud – ninakapsli seinte väljasopistused. Torudesse avanevad ninasõõrmed ja soolenäärmete viimajuhad (nende kaudu väljutatakse kehast liigne sool).

Tormilinnulised viibivad peaaegu kogu aeg lennus (mida tugevam tuul, seda meelsamini). Nad oskavad kasutada lainetelt tagasipaiskuvaid õhuvoole; teevad sageli purilende. Ujuvad hästi, magavad lainetel. Sooritavad pikki hulgulende, mõnd liiki tormilinnulised koguni ühelt polaaralalt teisele; paikseid liike on vähe. Maismaal peatuvad ainult pesitsusajal, paljud on pesapaigatruud – samas kohas pesitsevad aastaid. Mõnel liigil pesitsevad kõik isendid väga väikesel alal (näiteks ühel ookeanisaarel), seepärast on nad inimtegevuse suhtes tundlikud.

Tormilinnuliste pulmamängud on keerukad. Monogaamsed, enamik tormilindlasi moodustab pesitsuskolooniaid. Albatroslased ehitavad pesa, teised kasutavad looduslikke urkeid või uuristavad pesakoopa ise. Kurnas on 1–2 muna, hauvad mõlemad vanalinnud, liigist sõltuvalt 1,5–2,5 kuud. Väikesed tormilinnulised toidavad poegi 1,5 kuud, albatroslased kuni 10 kuud. Algul toidetakse poegi õlija pugueritisega (nn rääsaga), hiljem poolseedunud massiga. Toitmisaja lõpuks on poeg vanalinnust raskem ja peab nälgima, et jaksaks lendu tõusta. Pojal vahetub sulestik mitu korda, täiskasvanu sulestiku saab ta 2.–4. eluaastal. Poegade suremus on suur. Pika pesitsustsükli tõttu ei pesitse suured tormilindlased igal aastal.

Tormilindlased söövad kalu, kalamarja, selgrootuid (sageli on põhitoiduks peajalgsed) ja kalatöötlemisjäätmeid, aga ka korjuseid. Mõne liigi isendid sukelduvad toidu järele ja ujuvad vee all tiibade abil. Maailma arvukaimaid linnuliike on lõuna-tormipääsu (Oceanites oceanicus). Põhja-Atlandil on tavaline jää-tormilind (Fulmarus glacialis), kes saadab sageli laevu ja on üks linnulaatade asukaid. Osa liike on ohustatud, sest nende mune ja poegi on varasematel aastatel korjatud munapulbri ja õli tegemiseks, praegusel ajal on aga pesitsuspiirkondi inimtegevuse tagajärjel hävinenud.

  • Eestisse on juhukülalistena, peamiselt tormituultega Läänemerele kantuna, sattunud atlantise tormilind (Calonectris diomedea), baleaari tormilind (Puffinus mauretanicus) ja põhja-tormipääsu (Oceanodroma leucorhoa).

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • D. McGonigal, L. Woodworth. Antarktika. Jäine maailm. Tallinn, 2006
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

EE 9, 1996; muudetud 2011