tormipääsulased (Hydrobatidae; ingl storm petrels, vn качурковые), sugukond väikseimaid tormilinnulisi; 20–22 liiki, varblase- kuni musträstasuurased. Pikkus 18–22 cm. Ninatorud on väljastpoolt kokkukasvanud, seestpoolt eraldab neid õhuke vahesein. Soolanäärmed on hästi arenenud. Tiibade ja lennu poolest meenutavad pääsukest. Nende tiivasulestik on rohke melaniini tõttu tume. Lendavad madalal, ei tee purilendu. Ujuvad, kuid ei sukeldu. Söövad zooplanktonit, pleustoni organisme ja kalamarja, aga ka korjuseid ja merre heidetud jäätmeid; toitu napsavad veepinnalt. Lendavad väljaspool pesitsemisaega laialt ringi, enim on liike ja isendeid troopika- ja lähistroopikameredel, kuid Kaug-Põhja väldivad.

Tormipääsulased on monogaamsed, nad pesitsevad kolooniatena, mõnel liigil on need väga suured. Munevad kaljuprakku või urgu, vanalinnud hauvad mune kordamööda. Põhja-tormipääsu (Oceanodroma leucorhoa) urul on kõrvalkäigud; uru valmistab isaslind. Mõne liigi vanalinnud ei anna pojale süüa iga päev, siis manguvad need toitu teistelt vanalindudelt. Mõneaastased noorlinnud ühinevad omaette parveks.

Tormipääsulased on küllaltki pikaealised, elades 6–20 aasta vanuseks. Lõuna-tormipäasu (Oceanites oceanicus) pesitseb üksnes lähisantarktilistel saartel ja Antarktise mandri piirkonnas, väljaspool pesitsusaega lendab väga kaugele, näiteks Alaska lahele ja Põhja-Atlandile, olles niiviisi üks linnuriigi tipprändureid. Kuigi ta toitub peamiselt krillist, on tema arvukus rohke muu toidu (kala-, hülge- ja vaalatöötlemisjäägid) tõttu hüppeliselt suurenenud.

Tormipääsulased on ilmselt kujunenud lõunapoolkeral ja levinud sealt põhja poole.

• Eestis on põhja-tormipääsu eksikülaline, dokumenteeritud on neli kohtumist. Kolmel korral nõrkenud linnud surid ja neist on olemas topised Tartu Ülikooli loodusmuuseumis ja Saaremaa Muuseumis. Viimane kohtumine oli 2007. aastal. Lindu nähti lendamas Saaremaal Anseküla lähistel. Mujal Atlandi ookeani läänerannikul ja tema merede rannavetel võib põhja-tormilindu olla pärast suuri torme mõnikord väga arvukalt.

EE 9, 1996; muudetud 2011