Kalifaat (ENE 1971)

Umaijaadid, Omaijaadid, araabia kaliifide dünastia 661–750. Esimene Umaijaadide suguvõsast valitseja oli ‘Uthmān; nende päriliku võimu rajas sisevõitlustes võimule tulnud Süüria asevalitseja Muawiyah I [661–680].

Umaijaadide riigi tuumikuks sai Süüria, Kalifaadi pealinn oli Damaskus (nimetati ka ka Damaskuse kalifaat). Kaliif ‘Abd al-Mālik [685–705] surus maha mitmed üles-tõusud ja reorganiseeris koos võimeka abilise Haddžadžiga (694–714 Iraagi asevalitseja) halduse, lõi ühtse mündinduse ja postiteeninduse ning kehtestas riigikeelena araabia keele. Umaijaadide ajal loodi islami õigussüsteem (šariaat). Tekkis palju linnu, edenesid ehituskunst (araabia kultuur, islami kunst), niisutusmaaviljelus ja kaubandus.

Umaijaadide ajal ajal jätkus välisekspansioon. Muawiyah I juhtimisel vallutasid araablased Rhodose ja Kreeta, Põhja-Aafrika idaosa, Kesk-Aasia ja Põhja-Kaukaasia ning pidasid sõda Bütsantsiga (Konstantinoopoli piiramine 668–669 ja 673–678); Al-Walidi [705–715] ajal vallutati idas Sindh, Põhja-Aafrika lääneosa ja Pürenee poolsaar; Lääne-Euroopasse tungimise peatas lüüasaamine Poitiers' lahingus (732). Sulaymani [715–717]  ajal piirati taas Konstantinoopolit (717) ning hõivati Mavarannahr ja Horezmi. Vallutuste tulemusena muutus kalifaat Induse jõest Atlandi ookeanini ulatuvaks maailmariigiks.

Araabia ülikkonna omakasupüüdlik haldus- ja maksupoliitika, muulastest alamate õigusetus ning usuvastuolud (haridžiidid, šiiidid) ajendasid suuri rahvaliikumisi (sealhulgas berberite ülestõus Põhja-Aafrikas 739–742). Abu Muslimi (surnud 755) juhitud ülestõusuga (747–750) tulid võimule Abbassiidid. Enamik Umaijaadide dünastia liikmeid tapeti, ellujäänud Abd ar-Rahman I põgenes Hispaaniasse, haaras seal 756 võimu ja rajas Córdoba kalifaadi.

EE 7, 1994; muudetud 2014