vaher

Hariliku vahtra leht ja vili

Hariliku vahtra õis

vaher (Acer), ühe- või kahekojaliste putuk- või tuultolmlevate heitlehiste või igihaljaste puude ja põõ­saste perekond vahtraliste sugukonnast; kuni 125 (200) liiki, levinud põhjapoolkeral parasvöötmest troopika mäge­deni, peamiselt Ida-Aasias (eriti Hiinas ja Jaapanis) ning Põhja-Ameerikas. Enamik liike on kiirekasvulised, üsna pika­ealised (kuni 300 (400)-aastased). Suhteliselt varjutaluvad, puhtpuistuid moodustavad harva.

Ginnala vaher

Vastakud lehed on peamiselt sõrmjad lihtlehed, osal liikidel ka kolmetised, viietised või paaritusulgjad liitlehed. Kollased, rohekad, valged või punased väikesed õied on koondunud pöörisjaks, kobarjaks või kännasjaks õisikuks. Vili on pikkade tiibadega kaksiktiibvili. Kollakas- kuni läikivvalget, dekoratiivset, tihedat (tihedus kuni 0,70 g/cm³), sitket, tugevat, vastupida­vat ja libedat puitu kasutatakse muusikariistade, mööbli, parketi, sporditarvete ning höövlipakkude, kirve- ja haamrivarte jm valmistamiseks. Mitmel vahtraliigil on suhkrurikas mahl.

Sügisese värvikireva lehes­tiku tõttu kasvatatakse vahtraid nii pargi- kui ka alleepuuna. Looduslikult viljakatel lubjastel ning niisketel mulda­del peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel kasvab laialehistes salumetsades teise rinde puuna hari­lik vaher (A. platanoides). Kultiveerituna kasvatatakse teda rohkesti koduõuedes, linnaparkides, kalmistutel ja mujal. Eesti haljasaladel kasvab kuni 30 sissetoodud liiki, neist sagedasimad on saarvaher (A. negundo), mägivaher (A. pseudoplatanus), tatari vaher (A. tataricum), ginnala vaher (A. ginnala) ja põldvaher (A. campestre).