Qasım bəy Zakir (1784 Şuşa – 1857 Şuşa), Aserbaidžaani luuletaja.

Sündis Karabahhi aadliperekonnas, sai hea hariduse islami vaimulikekoolis. Omandas araabia ja pärsia keele, õppis klassikalist idamaade kirjandust (Firdausi, Nizami, Saadi). Pärast Iraani Qajaride rünnakut Karabahhiasse liitus Vene armeega. Osales Vene-Iraani 1804–13 ja 1826–28 sõdades, sai kangelaslikkuse eest autasuks hõbemedali. Pärast teenistusest lahkumist elas Almalı külas Karabahhis. Kriitilise meele tõttu sattus konflikti võimuesindajatega, veetis 1849 aasta Bakuus eksiilis. Halvimast pääses vaid mõjukate sõprade (Axundov, Orbeliani jt) eestkoste tõttu, kuid elas elu lõpuni vaesuses ja politsei järelevalve all.

Teda peetakse 19. sajandi esimese poole aserbaidžaani kriitilise realismi suurimaks kirjanikuks. Luuletustes ülistab ta Vaqifi eeskujul armastust, kirjutas gaseele ja gošmasid. Lisaks lembelüürikale kuulub tema loomingusse arvukalt ühikonnakriitilist satiiri. Naeruvääristas nii vaimulike kahepalgelisust kui ka kohalike beide ja tsaarivalitsuse ametnike äraostetavus ja ebaausust. Oma loomngu süžeed ammutas ta nii klassikalistest teostest kui ka rahvaloomingust.

Loodud 2015