Şərifzadə, Abbasmirzə
Abbasmirzə Şərifzadə (venepäraselt Abass Mirza Šarifzade; 22. III 1892 Şamaxı – 1938 Bakuu), Aserbaidžaani näitleja ja lavastaja, Aserbaidžaani NSV teeneline (1928) ja rahvakunstnik (1936).
Oli tegev asjaarmastajate teatriseltsides, mängis aastast 1908 vendade Hacıbәyovite kutselises ooperitrupis (Teymurbәy Axundovi „Lәnkәrani khaani vesiiri seiklused”, Aga Mahammad Šahh Haqverdiyevi „Aga Muhhammed-šahh Kadžar”), kuulus Bakuu muslimi näitlejate truppi (oli selle juhte) ja aastast 1920 Aserbaidžaani riigiteatris, aastast 1926 oli Aserbaidžaani ooperiteatri peanäitejuht.
Esines silmapaistvalt nii rahvusliku dramaturgia (Cavid, Cabbarlı, Nərimanov) esmalavastustes kui ka Shakespeare'i (Othello, Hamlet, Macbeth) jt maailma klassikute suurosades, eriti õnnestunult dramatilistes osades. Lõi mitu Aserbaidžaani teatrikunstis olulist tegelaskuju: Deemon, Šeik Sənan, Vürst ja Səyavuş (Cavidi „Deemon”, 1920, „Šeik Sənan”, 1921, „Vürst” 1929, „Səyavuş” 1934), Aidın, Elhan, Ejvaz (Cabbarlı „Ajdın”, „Tule mõrsja”, „1905. aastal”), Nadir-šahh (Nərimanovi „Nadir-šahh”) jt. Lisaks sõnalavastustele tõi Şərifzadə välja mitu ooperit (Üzeyir Hacıbəyovi „Leila ja Medžnun”, 1919 ja „Aşıq Qərib”, 1925 ning Müslüm Maqomayevi „Šahh Ismaili”, 1924). Ooperiteatris lavastas ta lisaks eelnimetatutele Üzeyir Hacıbəyovi „Arşın mal alan” ja „Əsli ja Kərəm”).
Mängis ka filmis, oli esimesi aserbaidžaani filmilavastajaid („Bismillah” ka „Jumala nimel”, 1925, „Haci Qara”, 1929, mõlemas mängis peaosa Mirzəağa Əliyev, jt).
Rahvuslusvastase terrorikampaania ajal vangistati ja lasti maha, rehabiliteeriti 1955.
Bakuus on tema nimeline tänav, majal, kus Şərifzadə elas on mälestustahvel, tema nime kannab Bakuu näitlejate maja.
Tütar Firəngiz Şərifova (6. II 1924 Bakuu – 20. II 2014 Bakuu) oli teatri- ja filminäitleja, Aserbaidžaani rahvakunstnik (1969).
Lapselapselaps Eldar Gasımov (4. VI 1989) on poplaulja, võitis 2011 Eurovisioni lauluvõistluse Düsseldorfis.
Välislink
- Abbasmirzə Şərifzadəle pühendatud koduleht (aserbaidžaani, inglise ja vene keeles)
EE 9, 1995; muudetud 2015