Eesti ajalooportaal

Lühiülevaade Eesti ajaloost

Rebala muinsuskaitseala. Jõelähtme kivikalmed

Vanimad inimasustuse jäljed Eesti alal pärinevad keskmisest kiviajast (9600–5000 eKr) ja kuuluvad Kunda kultuuri. Noorema kiviaja (5000–1800 eKr) alguses hakati valmistama savinõusid. 3200–3000 eKr kujunes venekirveste ehk nöörkeraamikakultuur, levisid koduloomapidamine ja algeline maaviljelus. I aastatuhandest eKr pärinevad esimesed põlispõllud, samal ajal rajati Eesti vanimad kindlustatud asulad. I aastatuhande II poolel eKr algas raudesemete levik. Maaviljelus kujunes peamiseks elatusalaks; elavnesid kaubandussuhted, eeskätt Skandinaavia maadega. 9.–12. sajandil tegid eestlased ja skandinaavlased vastastikku röövretki, 11.–12. sajandil üritasid Eestis oma ülemvõimu kehtestada Vene vürstid. 1208–27 peetud võitlused ristisõdijatega lõppesid Eesti ala alistamise, ristimise ning  jagamisega Mõõgavendade Ordu, Taani, Tartu piiskopi ja Saare-Lääne piiskopi vahel. Ordu ja piiskoppide vahel puhkes sageli kodusõdu, peale selle oli rohkesti kokkupõrkeid venelaste ja leedulastega. Maaisandad (eriti Taani kuningas) jagasid maavaldusi vasallidele, kes hakkasid rajama mõisaid. Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu kuulusid Hansa Liitu. 1343–45 toimus Harju-, Lääne- ja Saaremaad hõlmanud Jüriöö ülestõus, mis suruti Saksa Ordu abiga maha. 1346 müüs Taani oma Eesti valduse Saksa Ordule, kes pantis selle 1347 edasi oma Liivimaa harule. 15. sajandil hakkas kujunema talupoegade sunnismaisus, 16. sajandi I poolel pärisorjus. 1520. aastatel levisid Eestisse, eelkõige linnadesse, reformatsiooniideed.

Johannes Portantiuse Liivimaa kaart 1573. aastast

1558–83 toimunud Vene-Liivimaa sõda tõi kaasa olulisi poliitilisi muutusi: 1559 müüs Saare-Lääne piiskop oma valdused Taanile, 1561 alistusid Põhja-Eesti ja Tallinn Rootsile ning ordu alad Poola-Leedu riigile. Poola-Leedu ja Rootsi tõrjusid Vene sõjaväe Eesti alalt välja. 1625. aastaks oli Rootsi vallutanud kogu Liivimaa (Eesti alal võitis lõplikult luteri usk), 1645 saadi Taanilt Saaremaa. Ligi 70 aastat kestnud sõdade jooksul vähenes eestlaste arv hinnangu järgi 250 000-st 100 000-ni. 1680. aastatel kaotati kroonumõisades pärisorjus, suurendati talupoegade õigusi ja fikseeriti koormiste suurus. 1632 rajati Tartu ülikool, 1680. aastatel tegutses Tartu lähedal koolmeistreid ette valmistanud talurahvakool. 1695–97 oli Eestis näljahäda, millesse suri 1/5 rahvast (70 000–75 000 inimest).  

1700–21 väldanud Põhjasõja järel läks Eesti Venemaa valdusse. Sõja ja katku tõttu hukkus üle poole rahvastikust. Vene valitsejad laiendasid baltisaksa aadli privileege, talupoegade pärisorjus kinnistus uuesti ja nende koormised kasvasid. 1739 ilmus esimene eestikeelne Piibel, 1802 avati taas Tartu ülikool. 1816 kaotati pärisorjus Eesti- ja 1819 Liivimaal, maad pidid talupojad rentima mõisnikelt. 1849. ja 1856. aasta seadused panid aluse talude väljaostmisele. 1860. aastatel algas eestlaste rahvuslik ärkamisaeg. Loodi järjepidev ajakirjandus, rajati mitmesuguseid seltse, taotleti haridusolude parandamist ja aadli privileegide kärpimist, 1869 toimus Tartus I üldlaulupidu. Rahvusliku liikumise lõpetasid 1880. aastatel alanud venestamine ja omavahelised vastuolud. 19. sajandi II poolel muutusid Eestis valdavaks kaubalis-rahalised suhted, hoogustus tööstuse areng. 1905. aasta revolutsioon oli Eestis suunatud tsaarivõimu ja baltisaksa ülemkihi vastu, ent seatud eesmärke ei õnnestunud ellu viia.  

Vabadussõja mälestussamba avamine Järvamaal Müüsleris 15. juulil 1934. aastal. Esiplaanil Konstantin Päts

1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga saavutas Eesti autonoomia. Novembris haarasid võimu enamlased, ent 28. novembril kuulutas eestlaste enamiku huve esindav Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu end kõrgeimaks riigivõimuorganiks. Maanõukogu volitusel kuulutas Eestimaa Päästmise Komitee 24. II 1918 välja Eesti Vabariigi. Järgmisel päeval algas novembrini kestnud Saksa okupatsioon. Seejärel puhkes Vabadussõda, kus Eesti kaitses oma sõltumatust võitluses Nõukogude Venemaaga ja baltisaksa Landeswehriga. 2. II 1920 Tartus sõlmitud rahulepinguga tunnustas Venemaa esimese riigina Eesti iseseisvust. 1919. aasta maaseadusega teostati radikaalne agraarreform. Kinnistus mitmeparteisüsteem. Majanduses võeti suund Euroopale. 1934 korraldas kunagine riigivanem Konstantin Päts riigipöörde ja kehtestas autoritaarse riigikorra (nn vaikiva ajastu). 1939 sõlmitud NSV Liidu – Saksamaa kokkulepe (Molotovi-Ribbentropi pakt) jättis Eesti NSV Liidu mõjupiirkonda. Sama aasta septembris oli Eesti sunnitud lubama oma territooriumile Nõukogude sõjaväebaasid. 

Metsavennad

1940. aasta juunis Eesti okupeeriti, juulis kuulutati Eesti NSV-ks ja augustis liideti NSV Liiduga. Juunis 1941 küüditati umbes 10 000 inimest, 1941–44 oli Eestis Saksa okupatsioon. Enne uut Nõukogude okupatsiooni põgenes umbes 60 000 inimest läände. Eesti vabariigi taastamise katse (1944) ebaõnnestus, kuid metsavendade võitlus Eesti iseseisvuse eest kestis veel aastakümneid. 1949 küüditati Eestist 20 000 inimest, sellega murti vastuseis kollektiviseerimisele. Järgmisi aastakümneid iseloomustasid venelaste ulatuslik sisseränne, majanduslik seisak ja ideoloogiline surutis. 1980. aastate II poolel NSV Liidus alanud uuendusliikumine lõi eeldused Eesti vabanemiseks. 1988 vallandus laiaulatuslik rahvaliikumine (nn laulev revolutsioon), hakati looma erakondi ja asutati Rahvarinne. Samal aastal võeti vastu ENSV põhiseaduse muudatused, mis andsid võimaluse kasutada Nõukogude keskvõimu otsuste suhtes vetoõigust ja Eesti NSV nimetati Eesti Vabariigiks. 

Balti kett 23.08.1989. Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval läbis kolme Balti riiki katkematu inimkett Eesti, Läti ja Leedu vabadustahte demonstreerimiseks.

1990 valiti Eesti kodanike esindusorgan Eesti Kongress, mis alustas sünnipäraste Eesti kodanike registreerimist ning deklareeris soovi taastada iseseisev riik. Moskvas toimunud riigipöördekatse ajal võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. VIII 1991 vastu „Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”, millega taastati iseseisvus juriidilise järjepidevuse alusel. Saavutanud kiirelt rahvusvahelise tunnustuse, võeti Eestis juba 1991 ÜRO liikmeks. 1992 sai presidendiks Lennart-Georg Meri, kes 1996 valiti tagasi. Eesti välispoliitliseks eesmärgiks sai euroatlantilise julgeolekukeskkonnaga lõimumine. Selle ja ka siinsete venelaste õiguste küsimuse tõttu pingestusid suhted Venemaaga, kellega Eestil siiani piirilepingut pole. 1994. aastaks oli Vene sõjavägi Eestist lõplikult välja viidud. 2001 valiti presidendiks Arnold Rüütel. 2003. aasta valimiste järel moodustasid valitsuse uus parempoolne partei Res Publica, Eesti Reformierakond ja Eestimaa Rahvaliit. Pärast koalitsiooni lagunemist 2005. aasta kevadel loodi uus koalitsioonivalitsus, kus Res Publica asemel oli Eesti Keskerakond. 2004 võeti Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Septembris 2006 valiti presidendiks Toomas Hendrik Ilves. 2007. aasta valimiste järel moodustasid valitsuse Eesti Reformierakond, Erakond Isamaa ja Res Publica Liit (tekkis 2006) ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond (lahkus koalitsioonist 2009). 1. jaanuaril 2011 sai Eestist eurotsooni liige, Eestis tuli käibele euro.