Kirjalikud allikad ja arheoloogilised uurimised ei kinnita, et Eesti alal oleks 12. sajandil või 13. sajandi algul olnud linnu kui suuremaid kompaktse hoonestusega asulaid, käsitöö- ja kaubanduskeskusi. Eestlased elasid külades. Territoriaalselt lähedaste, ühiste majandus ja poliitiliste huvidega külade liitumisel (nn kihlumisel) tekkisid kihelkonnad kui halduslikud põhiüksused. Kihelkonda juhtis vanem (harva 2 vanemat). Ühiseid asju arutati rahvakoosolekutel. Kihelkonna strateegiline keskus oli linnus (harva 2 või rohkem linnust). 13. sajandi algul oli Eestis u 45 kihelkonda, mis olid koondunud maadeks kui kihelkondade liitudeks, tavaliselt hõimupõhimõttel. Kokku oli Eesti alal 8 suuremat maad (Virumaa, Revala, Harjumaa (vt Harju maakond, ajalugu), Järvamaa (vt Järva maakond, ajalugu), Saaremaa (vt Saare maakond, ajalugu), Läänemaa (vt Lääne maakond, ajalugu), Sakala, Ugandi) ning Kesk-Eestis 6 väiksemat (1 kihelkonnast koosnevat) maad (Alempois, Jogentagana, Mõhu, Nurmekund, Sobolits, Vaiga). Maad olid rahvusvahelises suhtlemises iseseisvad õigussubjektid.

Eestlased nimetasid end (19. sajandini) maarahvaks (ainsuses „maamees”), soomlased nimetasid eestlasi Virumaa järgi virolaiset, lätlased Ugandi järgi igauni, germaani rahvad sõnatüvega Est, mis edelapoolsetelt balti hõimudelt (Aestiorum gentes) kandus eestlastele. Venelased kutsusid mitut läänemeresoome rahvast tšuudideks, 11. sajandil kinnistus see nimetus peamiselt eestlastele.

Iru linnamägi (1930. aastail)

Maakasutusühik oli adramaa (algselt ühe adraga haritav põllumaa). 13. sajandi algul oli Eestis u 19 000 adramaad (normaaltalu tähenduses) ning selle järgi otsustades 110 000–120 000 elanikku. Ühiskond jagunes 3 sotsiaalseks rühmaks: 1) vanemad või paremad (allikais ladina keeles seniores, meliores, ka divites – rikkad, harva nobiles – õilsad, aadlikud), 2) harilikud vabad ühiskonnaliikmed, 3) orjad (enamasti sõjavangid). Vanem tähendas niihästi pealikut kui ka tähtsaima ühiskonnakihi liiget.

Eestlaste usulised tõekspidamised seisnesid usus hingedesse ja vaimudesse (metsa- ja veevaimud, kaitsevaimud – haldjad), hauapanused osutavad, et nad uskusid ka hauatagusesse ellu. Au sees oli esivanemate kultus, austati loodusobjekte (hiisi, veekogusid). Polüteistlikust jumalatesüsteemist jälgi ei ole, ainus nimepidi tuntud jumal on saarlaste Tarapita. Arheoloogilise materjali (laibamatuste levik põletusmatuste asemel, ristikujuliste ripatsite kaasapanek haudadesse) järgi pole võimalik määrata, kui tuntud ja levinud oli ristiusk. Pole tõendeid (ei arheoloogilisi ega keelelisi), mis kinnitaksid õigeusu kiriku misjonitöö mõju Eestis (erinevalt Lätist). Lundi peapiiskopi alustatud Taani misjon piirdus ilmselt eestlaste piiskopi Fulco ametisse nimetamisega u 1165, tema tegevusest Eestis pole mingeid jälgi.

Otepää linnamägi

Keelelaenude järgi otsustades oli eestlastel olnud pikaajalisi kontakte skandinaavlastega, Skandinaavia saagade ja ruunikirjade järgi otsustades tegid skandinaavlased (eeskätt rootslased) Eestisse sõjakäike (arvatavasti juba 7. sajandil). Pärast Inglismaale tehtud viikingiretkede lõpetamist (1075) asus Taani oma võimu laiendama itta, Läänemere lõunarannikule. Kuningas Knud VI korraldas Eestisse sõjaretki 1196 või 1197 ja 1206. Norralased võtsid 12. sajandi lõpul ette retke Läänemaale. Eestlased ise tegid 12. sajandi lõpul sõjaretki läände: nad ründasid 1170 Ölandi saare rannikut ja 1203 Taani (tänapäeva Lõuna-Rootsi) rannikut, tõenäoliselt nemad hävitasid 1187 Sigtuna. Pärast 6.–7. sajandit algasid kontaktid idaslaavlastega, kes jõudsid lõuna poolt Pihkva ja Novgorodi alale. Eesti jt läänemeresoome keeltes on palju slaavi sõnalaene (põllumajanduse, ehituse, rõivastuse jm vallast). Slaavlaste etnonüüm „vene” on tõenäoliselt laenatud vanapõhja keelest. Kirjalikud jäljed sõjaliste kokkupuudete kohta venelastega ulatuvad Vene kroonikate järgi 11. sajandi algusesse. Kiievi suurvürst Jaroslav (Juri) Vladimirovitš vallutas 1030 Tartu linnuse ja ehitas selle asemele Jurjevi linnuse (enda nime järgi). Tema poeg Izjaslav tegi retki Eestisse 1054 (Keava linnusele) ja 1060. 1061 ajasid eestlased Vene vallutajad välja. Uuesti tegid venelased retki Eestisse alles 1111, 1113, 1116 (Otepää linnusele), 1130, 1132 ja 1134. 1177 korraldasid eestlased suure sõjakäigu Pihkvasse, 1179 tegi Novgorod neimaretke (vist Kirde-Eestisse). 1190 sõdisid pihkvalased eestlastega Pihkva järvel, 1191 hävitasid novgorodlased Tartu ja 1192 Otepää linnuse.

Loe täiendavalt artikleid

• eestlaste muistne vabadusvõitlus
• Eesti keskaeg (1227–1558)
• Vene-Liivimaa sõda (1558–83)
• Rootsi, Poola ja Taani võimu all (1583–1625)
• Rootsi aeg Eestis (1625–1710)
• Põhjasõda (1700–21)

Eesti ajaloo perioodid

Eesti esiajalugu I Eesti 13. sajandi algusest 18. sajandi alguseni I Vene võim Eestis I Eesti iseseisvuse aeg (1918–40) I Nõukogude ja Saksa okupatsioon Eestis (1940–91)

EE 11, 2002