Eesti järved

Järvede paiknemine

Eestis on ligi 1200 rohkem kui ühehektarilise pindalaga järve. Kokku võtavad nad enda alla enam kui 2130 km² ehk 4,8% kogu Eesti pindalast. Suurema osa järvede kogupindalast hõlmavad Peipsi, Võrtsjärv ja Narva veehoidla, väikejärvede all on vaid 176 km² ehk 8,5%. Looduslikke järvi on tuhatkond ja nad paiknevad võrdlemisi ebaühtlaselt. Enamik neist on mandrijäätekkelised. Eestis tuleb iga 100 km² kohta keskmiselt 3 järve.

Morfomeetria ja hüdroloogia

Eesti järved on väikesed ja madalad. Pooled neist on pisemad kui 3 ha, 45 järve on suuremad kui 100 ha ja 82 suuremad kui 50 ha. Ainult 46 järve on sügavamad kui 15 m. Sügavamad järved paiknevad Kõrg-Eestis. Järvede valgalad ja veevahetus on väikesed. Enamasti vahetub vesi 2–4 korda aastas, umbjärvedes aga 3–5 aasta tagant. Iga-aastane veetaseme kõikumine on 0,5–0,7 m, veerikastel ja veevaestel aastatel on veetaseme muutus 1–2 m. Võrtsjärve veetaseme ja -mahu kõikumine on väga suur, eri aastatel registreeritud miinimum- ja maksimumtaseme vahe on 3,8 m ja mahuerinevus 3,17-kordne. Peipsi veetase kõigub 1,5 m.

Temperatuurirežiim ja stratifikatsioon

Eesti järvedes seguneb vesi täielikult kaks korda aastas (selliseid järvi nimetatakse dimiktilisteks). Kevadine segunemine toimub reeglina aprillis-mais ja sügisene oktoobris-novembris, kui kogu veesamba temperatuur on 4 ºC. Mõnes järves (näiteks Verevi järves) vesi kevaditi ei segune, vaid seguneb ainult sügiseti, kuid nii ei ole see igal aastal. Suvel võib veesamba temperatuur olla kihiti vägagi erinev. Suurtes ja madalates tuultele avatud järvedes (näiteks Peipsis, Võrtsjärves, Ülemistes, Vagulas, Ermistus) on veetemperatuur suhteliselt ühtlane. Kihistunud väikejärvedes on pinna- ja põhjakihtide temperatuuride erinevus tihti 15–20 kraadi. Eriti tajutav temperatuurikihistus on tumedaveelistes järvedes, kus suvekuudel on pinnakihi temperatuur 20–25 ºC, kuid 3–4 m sügavusel hakkab langema kuni 10 kraadi meetri kohta.

Osas järvedes (näiteks Kooraste Linajärves, Holstre Linajärves, Kaussjärves) ei segune vesi igal aastal täielikult (selliseid järvi nimetatakse meromiktseteks). Viimaste aastate seiretulemustest nähtub, et sügavamate järvede veesammas ei segunegi kevadise suurvee ajal läbi ja tavalisest kahest segunemisest on järele jäänud vaid sügisene.

Loe täiendavalt artiklit Eesti siseveekogude seire.

Gaasirežiim

Järvede suvine keemilise hapnikutarbe sagedusjaotus (2002)

Eesti suurjärvede hapnikurežiim on enamasti hea, sest nende veemass on hapnikuga ühtlaselt küllastunud. Siiski on Võrtsjärves mõnel talvel täheldatud hapnikupuudusest tulenevat kalade suremist (ummuksilejäämist). Väikejärvedes on suhteliselt halvad hapnikuolud. Ideaalset olukorda, kus kogu veesamba hapnikusisaldus on lähedane küllastumusele, praegusel ajal enam ei ole. Enamikus väikejärvedes on suvel vee põhjakihtides hapnikuvaegus ja pinnakihid hapnikuga üleküllastunud (kuni 200%). Mikrobioloogiliste protsesside tulemusena võib mõne veekogu vee põhjakihtides olla väävelvesinikku ja ammoniaaki, mis muudavad need kihid hulkraksete organismide eluks ebasobivaks.

Valgustingimused

Aasta jooksul on Eesti väikejärvede valgustingimused üsna muutlikud. Suvel on pooltes järvedes vee läbipaistvus väiksem kui 1,5 m. Kõige väiksem vee läbipaistvus (6 cm) registreeriti 1977 tugevalt reostunud Pappjärves (Võrumaal Kosel). Kõige läbipaistvam (13,5 m; mõõdetud horisontaalsuunas) on olnud Äntu Sinijärv. Eesti järvede vee värvus on enamasti pruunika alatooniga kollakasroheline või rohekaskollane. Rohkesti on punakaspruuni ja tumepruuni veega järvi. Kõige tähtsamad veesisese valguskliima kujundajad on huumusained.

Äntu Sinijärv on Eesti kõige läbipaistvam järv

Järvede suvine vee läbipaistvuse sagedusjaotus (2002)

Hüdrokeemia

Järvede suvine üldlämmastiku sagedusjaotus (2002)

Eesti järvede hüdrokeemilised näitajad kõiguvad suurtes piirides, näiteks on üldaluselisus (HCO₃ ^-) 0–415 mg/l, alkalitroofsetes järvedes koguni kuni 1000 mg/l, suurem on see enamasti vee põhjakihtides. Rabajärvedes ja mineraalmaal paiknevates pehme veega pruunides järvedes on kõige enam sulfaatioone. Sulfaate ja kloriide on palju ka halotroofsetes ja tugevalt reostunud järvedes. Katioonidest on esikohal kaltsium, mille sisaldus jääb 0,5–100 mg/l piiresse (halotroofsetes järvedes kuni 150 mg/l). Biogeenidest on lämmastiku hulk keskmiselt suur ja vegetatsiooniperioodi jooksul muutub tugevasti. Fosfori kogused pole seevastu suured ning fütoplanktoni ja suurtaimede arengut piirab fosfor.

Orgaanilise aine hulk ja koostis on väga erinev. Soo- ja rabajärvedes on dikromaatse oksüdeeritavuse näit 100–120 mgO/l (enamasti on neis järvedes ülekaalus humiinained). Heledaveelistes järvedes on orgaanilist ainet üldjuhul vähe; kui dikromaatne oksüdeeritavus on üle 35 mgO/l, loetakse seda juba kõrgeks.

Järvevee vesinikeksponent (pH) on vahemikus 3,5–10, valdav pH on 6,5–8,5 (seega on tegemist nõrgalt aluselise veega). Põhjalähedaste veekihtide pH on madalam. Eesti tumedaveelistele järvedele on iseloomulik väga madal looduslik pH tase.

Järvetüübid ja nende klassifikatsioon

Eesti limnoloogiline rajoneering

Eesti järvede, eriti väikejärvede ökosüsteemid on väga mitmekesised. Eestis on kasutusel olnud Aare Mäemetsa loodud järvetüüpide klassifikatsioon (1977; 1951–70 kogutud andmestiku põhjal), mille järgi jagunevad Eesti järved 8 tüübiks ja 27 alamtüübiks. Uuritud järvedest olid oligotroofsed 8%, semidüstroofsed 5,8%, düstroofsed 9%, eutroofsed 36,4%, düseutroofsed 36,6%, alkalitroofsed 2,6%, halotroofsed 1,4% ja siderotroofsed 0,2%. Igal tüübil on iseloomulik fauna ja floora kompleks ja eriomane aine- ja energiaringe.

Erinevat tüüpi järvede paiknemise põhjal on koostatud seitsme valdkonnaga Eesti limnoloogiline rajoneering. Viimasel ajal on kasutamist leidnud 12 tüübiga süsteem, sest selle kasutamine on lihtsam ja see võtab arvesse Eestis poole sajandi jooksul toimunud muutusi (loe täiendavalt artiklit Eesti järvetüübid).

Tulenevalt EL-i Veepoliitika Raamdirektiivi (2002) nõuetest ja järvede tüpiseerimise ühtlustamise vajadusest, kasutatakse Eestis ka järgmist järvetüpoloogiat (selleni viinud vastava projekti kirjeldust loe artiklist Eesti siseveekogude elustiku uurimine):

• I tüüp – kalgiveelised järved
• II tüüp – madalad, keskmise karedusega järved
• III tüüp – sügavad, keskmise karedusega järved
• IV tüüp – pehme- ja tumedaveelised järved
• V tüüp – pehme- ja heledaveelised järved
• VI tüüp – Võrtsjärv
• VII tüüp – Peipsi – Pihkva järv
• VIII tüüp – rannajärved

Pärnumaal Nigula rabas asuv Nigula järv on tüüpiline huumustoiteline rabajärv

Saaremaal asuv Mullutu-Suurlaht on tüüpiline soolatoiteline rannajärv

Tallinnas Õismäega piirnev Harku järv on tüüpiline ülitoiteline järv

Vaata ka seotud artikleid

• Peipsi
• Võrtsjärv
• Võrtsjärve limnoloogiajaam

Kirjandus

• Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tallinn, 1977
• I. Kask. Eesti järvede arvust ja järvenõgude klassifikatsioonist. – Eesti NSV saarkõrgustike ja järvenõgude kujunemine. Tallinn, 1979
• Aime Mäemets. Antropogeense eutrofeerumise mõju eri tüüpi järvede suurtaimestikule (makrofloorale). – Eesti NSV järvede nüüdisseisund. Tartu, 1982
• A. Loopmann. Suuremate Eesti järvede morfomeetrilised andmed ja veevahetus. Tallinn, 1984
• N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
• Eesti jõgede ja järvede seisund ning kaitse. Toimetaja A. Järvekülg. Tallinn, 1994
• A. Raukas, A. Jaani, A. Mäemets. Suurjärved. – Eesti. Loodus. Tallinn, 1995
• A. Mäemets, L. Saarse. Väikejärved. – Eesti. Loodus. Tallinn, 1995
• Peipsi. Toimetajad A. Raukas ja E. Pihu. Tallinn, 1999
• I. Ott, T. Kõiv. Eesti väikejärvede omapära ja muutused. Tallinn, 1999
• Lake Peipsi. Geology. Koostajad ja toimetajad A. Miidel, A. Raukas. Tallinn, 1999
• Lake Peipsi. Hydrology. Meteorology. Hydrochemistry. Toimetaja T. Nõges. Tartu,  2001
• Lake Peipsi. Flora and Fauna. Toimetajad E. Pihu, J. Haberman. Tartu, 2001
• E. Pihu ja A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
• Võrtsjärv. Teadustoimetajad J. Haberman, E. Pihu, A. Raukas. Tallinn, 2003
• T. Möls. Lineaarsed statistilised meetodid Eesti mageveekogude vee ja elustiku uurimiseks. Tartu, 2005
• Peipsi. Teadustoimetajad J. Haberman, T. Timm, A. Raukas. Tartu, 2008

Välislingid

• EL-i Veepoliitika Raamdirektiiv
• Eesti keskkonnaseire
• Võrtsjärve limnoloogiakeskuse koduleht