Eesti kalju- ja liivikutaimkond

Eesti kalju- ja liivikutaimkond on üks seitsmest taimkatteklassifikatsiooni suurüksusest. Ta hõlmab mulla lähtekivimi lõhedes või alles kujunevatel algelistel muldadel kasvavaid puurindeta taimkattelaike või taimekooslusi, jagunedes kaljude tüübirühmaks ja liivikute tüübirühmaks.

Kaljude tüübirühma kuuluvad paekalju, liivakivikalju, rändrahnu ja koopa kasvukohatüübid. Eesti ulatuslikem kaljune ala on Põhja-Eesti pank, väiksemaid paekivipaljandeid on ka Lääne-Eestis ning Lõuna-Eestis Peetri jõe orus. Paekaljudel kasvab mitut haruldast sõnajalga, näiteks paas-kolmissõnajalga (Gymnocarpium robertianum), habrast põisjalga (Cystopteris fragilis) ja müür-raunjalga (Asplenium ruta-muraria), palju on eriomaseid samblaliike. Devoni liivakivi paljandeid leidub peamiselt Lõuna- ja Kagu-Eestis ürgorgude järskudel veerudel Võhandu ja Piusa jõe kallastel. Ka liivakivikaljudel võib kasvada habrast põisjalga, lisaks sellele näiteks harilikku kadakkaera, harilikku kukeharja, salunurmikat ning harilikku ja põldpuju (Artemisia vulgaris ja A. campestre). Paiguti leidub Eestis mandrijääga siia kandunud rändrahne, mille läbimõõt ulatub mõnikord 10 meetrini; kohati on mitme hektari suurusi kivikülve. Rändkividel moodustavad taimkatte peamiselt samblikud ja samblad.
Liivikute tüübirühm hõlmab lainete ja tuule mõjul tekkinud luiteid, mandrijää sulamisvee setitatud tasandikuliivikuid ja sandureid. Luiteid rühmitatakse selle järgi, kuivõrd taimed on nende pinna kinnistanud. Kinnistumata luiteid on eeskätt rannikuil, nende tunnusliigid on liiv-vareskaer, rand-luidekaer (Ammophila arenaria), liiv-aruhein, liivtarn ja rand-ogaputk, seal leidub ka liivhärmiku (Racomitrium canescens) ja liiv-karusambla kogumikke. Kinnistunud liivikutel on taimkate tunduvalt liigirohkem, peale nimetatud liikide kasvab neil näiteks nõmmnelki, sininukku (Jasione montana), aas-karukella, hobumadarat ning rohkesti samblikke.