Igale ajastule on iseloomulikud majandus- ja sotsiaalsuhete muutused; rahvastiku linnastumine, haridustaseme kasv jpt tegurid avalduvad rahvastiku sotsiaalses ja tööalases koosseisus. Vastavalt ühiskonna arengule on ka rahvastiku sotsiaalsete rühmade definitsioon aastatega põhjalikult muutunud.

Eesti elanikkonna kihid 13. sajandist kuni 19. sajandi lõpuni

Enne 13. sajandit alanud võõrvallutusi oli Eesti ala rahvastiku sotsiaalne kihistumus võrdlemisi ühtlane. Vabatalupojad moodustasid rahvastiku põhimassi. Heldur Palli andmeil polnud ka orjade arv kuigi suur. Seejärel algas rahvastiku kihistumine. 16. sajandi keskpaigaks võis 1–2% elanikkonnast moodustada ülikkond, millesse kuulusid valdavalt sakslastest piiskopid, komtuurid, foogtid, raehärrad, rüütelvennad, preestrid ja suurkaupmehed. Keskkihti kuulusid käsitöölised, väikekaupmehed, mõisaametnikud, sõjasulased jt, kelle arv oli tol ajal ligikaudu 6000–7000 ehk 2–3% rahvastikust. Eestlasi oli nende hulgas vähe. Kolmanda suurima rühmituse moodustasid linlaste alamkiht, millesse kuulusid teenijatüdrukud, sulased ja töömehed, ning maal elav alamal seisev mõisarahvas (sulased, teenijatüdrukud). Alamrahvast võis 16. sajandi keskel kokku olla 4–5% rahvastikust. Valdav osa kuulus talurahvale, kes omakorda jagunes mitmeks kihiks. Osa talupoegkonnast lähenes oma sotsiaalselt staatuselt juba sunnismaisusele ja osalt koguni pärisorjusele. 1558.–1625. aasta sõdade järel jagunes talurahvas neljaks kihiks: adratalupojad (pererahvas), vabadikud (popsid), sulasrahvas (sulased ja teenijatüdrukud) ja mõisateenijad (mõisasulased, mõisaametnikud jt). 17. sajandi lõpul oli pärisoriseid talupoegi, rootsi talupoegi ja kalureid hinnanguliselt üle 90% rahvastikust. Pererahvas (adratalupojad) moodustas tol ajal umbes 75% talurahvast, sulased ja vabadikud kokku umbes viiendiku. Mõisa otseses teenistuses oli suhteliselt vähe talupoegi. Aadlike ja vaimulike osatähtsus oli hinnanguliselt 1–1,5% ning linlaste (kaupmehed, käsitöölised, sellid, teenijad jt) oma 6–6,5%. Eestimaa ja Liivimaa talurahvaseadus (1816, 1819) andsid talupoegadele näilise vabaduse, kuid maa jäi mõisnike omaks.

Alates 19. sajandi lõpust on kasutada rahvaloenduste andmed. 1897. aasta Eestimaa kubermangus korraldatud loendus fikseeris suurimaks ühiskonnakihiks talupojad, kes moodustasid 89,2% kogurahvastikust, sh linnas 58,7% ja maal 96,1%. Mõisnike soost oli 7,7% kogurahvastikust, sh linnas 28,9% ning maal 2,3%. Aadlikud, kaupmehed, vaimulikud jms moodustasid kokku 3,1% kogurahvastikust.

Sotsiaalne kihistumine 20. sajandi esimesel poolel

1934. aasta loenduse andmeil töötas põllumajanduses (koos metsanduse ja kalandusega) 68,2, tööstuses (koos ehitusega) 16,0 ning kaubanduses (koos toitlustamise, hotellinduse, panganduse ja kindlustusega) 4,6% hõivatutest. Avalikus tegevuses (riigivalitsemine, haridus, kultuur, tervishoid, usk, riigikaitse) oli hõivatud 6,0% töötajatest. Töölised moodustasid umbes 46, teenistujad 8–9 ja väiketootjad 30% aktiivsest rahvastikust. Tööpuudus oli Eestis 1920.–30. aastail suhteliselt väike. Vaid ülemaailmse majanduskriisi aastail (1932–33) ületas tööbörsidel registreeritud töötute arv 8000 kuus, see moodustas töötavast rahvastikust veidi üle 1%. Lisaks tuleb arvestada ka maatöötajate tööpuudust. Viimased jäid linnades asuvate tööbörside tähelepanu alt välja. 1932. aasta veebruaris valdades ja alevites korraldatud üleskirjutuse andmeil oli maal töötute üldarv umbes 20 000. 1934. aasta loendus fikseeris töötute arvuks ligi 35 000, kuid hädasti vajanuks neist tööd 26 000. Töötuse määr oli 4,5% tööjõust. 1930. aastate lõpul tekkis Eestis juba tööjõupuudus.

Sotsiaalne kihistumine Nõukogude ajal

Eesti okupeerimine 1940 ning Teisele maailmasõjale järgnenud rahvamajanduse kiire industrialiseerimine ja kollektiviseerimine tõid suuri muutusi omandisuhetesse ning majanduse struktuuri. Rahvastik linnastus kiiresti. Muutus ka rahvastiku sotsiaalne koosseis. 1959.–89. aasta loendustel fikseeriti töötava rahvastikuna töölised, teenistujad ja kolhoosnikud, arvates tööliste hulka ka näiteks sovhoositöötajad. Seetõttu on Nõukogudeaegsed rahvastiku sotsiaalse koosseisu andmed rahvusvaheliselt võrreldamatud. 1959. aasta loenduse andmeil moodustasid töölised 55,2% töötavast rahvastikust, teenistujad 23,6 ning kolhoosnikud 20,6%. 1989. aasta rahvaloendusel olid need suhtarvud järgmised: töölised 56,0, teenistujad 34,0 ning kolhoosnikud 9,8%.

1987. aasta tööjõu-uuringu alusel oli Eesti rahvamajanduses rakendust leidnud 697 900 inimesest 33,0% hõivatud tööstuses, 9,1 põllumajanduses, 7,7 veonduses ning 9,7% ehituses. Rahvuseti oli tööhõive küllaltki erinev. Nii olid tööstustöötajatest 42,8% ning veondustöötajatest 43,9% eestlased. Samas olid põllumajandustöötajatest 85,4% eestlased (kokku oli eestlaste osa töötavas rahvastikus 58,7%). Lisaks jaotati rahvamajandus tegevussfääriti materiaalse tootmise harudeks, kus oli 1989. aastal hõivatud 71,8% töötajatest, ning mittetootmisharudeks, kus leidis rakendust 28,2% töötajatest. 1980. aasta lõpul hakati looma alternatiivseid turumajanduslikke ettevõtlusvorme. 1989. aastal oli kooperatiivides, ühis- ja väikeettevõtetes, individuaaltöösfääris ja talumajapidamises hõivatud 23 000 inimest ehk 2,7% registreeritud hõivatutest.

Tööturul osalemine alates 1991. aastast

1991. aastal Eesti iseseisvuse taastamise järel hakkas kujunema turumajandusele omane tööjõu turg. Seda põhjustasid 1990-te aastate keskel toimunud radikaalsed majanduse ümberkorraldused, neist suurimad muutused olid 1993–95.

1995. aastast korraldab ESA Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni metoodikale tuginevaid tööjõu-uuringuid, mis võimaldavad tagasivaateliselt hinnata ja rahvusvaheliselt võrrelda rahvastiku sotsiaalses ja tööalases koosseisus alates 1989. aastast toimunud muutusi. Siirdeaja reformide tulemusena on kiiresti vähenenud majanduslikult aktiivse rahvastiku osakaal.

Tööjõus osalemise määr (kõigi hõivatute ja töötute summa ning 15–74 aastaste, s.t tööealiste inimeste suhe) on kahanenud 78,9%-st (1989. aasta; andmed 16–64 aastaste tööealiste kohta) 66,4%-ni (2010. aasta), sh meeste tööjõus osalemise määr 83,8%-st 70,5 %-ni ning naiste oma 74,3%-st 62,8%-ni. Naiste väiksem tööjõus osalemise määr on seotud nende senise varasema pensionile minekuga. Samuti oli Nõukogude ajal naiste hõivatus turumajanduslikule ühiskonnale omase tasemega võrreldes äärmiselt suur. Rahvastiku majandusliku aktiivsuse langus on osaliselt seotud ka sotsialistliku käsumajanduse (kunstlikult) ülepaisutatud ja ebaefektiivse hõive vähenemisega.

Tööhõive määr (hõivatute ning kogu 15–74-aastase rahvastiku suhe) vähenes 78,5%-st (1989. aasta; andmed 16–64 aastaste kohta) kuni 55,2%-ni (2010. aasta).

Töötus

Siirdereformide tagajärjel on tekkinud uus sotsiaalne kiht – töötud –, kelle osakaal suurenes samal ajavahemikul vähem kui 1%-st 16,9%-ni. Aastaks 2001 oli töötute osatähtsus suurenenud 12,6%-ni, kuid majanduse suurima tõusu ajal 2007. aastal oli see vaid 4,7%. Kümnendi lõpuaastail saabunud ülemaailmne majanduskriis suurendas hüppeliselt töötuse määra. Suured erinevused töötuses on ka piirkonniti. Suurim töötuse määr on Kirde-Eestis (25,8%), väikseim Lääne-Eestis (14,5%). Samuti on suured erinevused vanusegruppide lõikes. Suurim on tööpuudus 15–24 aastaste seas (32,9%) ja väikseim 50–74 aastaste seas (14,3%). On tekkinud ka varjatud tööpuudus: 8800 inimest (2010) sooviksid töötada ja oleksid valmis töö olemasolu korral seda ka kohe alustama, kuid nad on ühel või teisel põhjusel aktiivseist tööotsinguist loobunud (nn heitunud isikud). Töö otsinguil lahkub suur osa inimesi Eestis välismaale.

Tööhõive erinevates majandussektorites

Muutunud on majandussektori järgi hõivatute hulk. 1989. aastal (Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori (EMTAK) 2008 järgi) oli majanduse primaarsektoris (põllumajandus, jahindus, metsamajandus, kalandus) hõivatud 174 500 inimest (20,8%), sekundaarsektoris (mäetööstus, töötlev tööstus, energeetika, gaasi- ja veevarustus, ehitus) 310 100 inimest (37,0%) ja tertsiaalsektoris (kaubandus, teenindus jms) 353 300 inimest (42,2%). Aastaks 2010 oli primaarsektorisse alles jäänud vaid 24 100 inimest (4,2%), sekundaarsektorisse 174 200 inimest (30,5%) ning ainult tertsiaalsektori töötajate arv ning osatähtsus oli kasvanud – 372 600 inimest. (65,3%). Tegevusalade järgi olid töötajate arvult suurimad töötlev tööstus – 108 400 töötajat (19,0%), hulgi- ja jaemüük jms – 80 000 töötajat (14,0%), ehitus –47 900 töötajat (8,4%) ning veondus ja laondus – 43 600 töötajat (7,6 %). Kunagisse suurimasse tegevusvaldkonda põllumajandusse oli alles jäänud 24 100 töötajat (4,2%, koos metsamajanduse ja kalapüügiga). Hariduses oli hõivatud 56 100 inimest (9,8%) ning riigivalitsemises ja -kaitses 40 400 inimest (7,1%; 2010. aasta tööjõu-uuringu andmed EMTAK 2008 järgi).

Hõivatutest võib 49% lugeda tinglikult nn valgekraedeks ehk teenistujateks (seadusandjad, kõrgemad ametnikud ja juhid; tippspetsialistid; keskastme spetsialistid ja tehnikud; ametnikud) ning 51% sinikraedeks ehk töölisteks (teenindus- ja müügitöötajad; põllumajanduse ja kalanduse oskustöölised; oskus- ja käsitöölised; seadme- ja masinaoperaatorid; lihttöölised; relvajõud). Naised moodustasid valgekraedest 62%. Samas on nn tootvad sinikraed üha enam asendumas teenindavate sinikraedega (2010. aasta andmed). Suurimad ametialade rühmad on seadusandjad, kõrgemad ametnikud ja juhid ning tippspetsialistid – kokku 174 200 inimest, keskastme spetsialistid ja tehnikud ning ametnikud – kokku 104 200 inimest, seadme- ja masinaoperaatorid ning oskus- ja käsitöölised – kokku 152 600 inimest.

Valdav osa hõivatutest on palgatöötajad – 92,0%. Kasvab mittepalgaliste töötajate: palgatöötajatega ettevõtjate (18 800), üksikettevõtjate (27 100) ja palgata peretöötajate (1100) arv. Kokku oli neid 46 900, mis moodustas 8,2 % hõivatutest (2010 aasta andmed).

Üsna suure osa täiskasvanud elanikkonnast moodustab majanduslikult mitteaktiivne rahvastik. 2010. aastal oli 15–74-aastastest mitteaktiivseid 348 000. Valdavalt olid need inimesed kas pensionieas (38%), õppimas või täiendõppel (30%), haiged või invaliidid (14,5%) või hoolitsesid laste või teiste pereliikmete eest (8,7%).

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti rahvastik
• Eesti linna- ja maarahvastik

Välislink

• Statistikaameti kodulehel tegevusalade klassifikaatorile EMTAK 2008 üleminekust
• Eesti majanduse tegevusalade klassifikaator 2008
• Tööhõive tabelid Statistikaameti kodulehel

EE 11, 2002 (Arvo Kuddo ja Kaljo Laas); Eesti A ja O, 2007; muudetud 2011