Foneetika ehk häälikuõpetus on teadus, mis uurib inimkõne üksusi (häälik, silp jms) artikulatoorsest, akustilisest ja psühhofoneetilisest aspektist. Foneetika on keeleteadusega ühenduses fonoloogia kaudu.

Üldfoneetika käsitleb inimkõne artikuleerimist, häälelaine omadusi ja tajumist üldiselt ning kõiki maailma keeltes võimalikke häälikuid ja hääldusseiku.

Mingi ühe keele foneetilist ehitust käsitleb sünkrooniliselt kirjeldav foneetika, diakrooniliselt ajalooline foneetika. Tänapäeva foneetika on peamiselt katseline – eksperimentaalfoneetika.

Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite talitlust kõneüksuste moodustamisel: häälduselundite asendeid ja kõnetrakti kuju muutusi (röntgenograafiliste meetoditega), keele puudet vastu suulage, hambasompe (alveoole) ja hambaid (palatograafia), lihaste bioelektrilisi potentsiaale (elektromüograafiliste meetoditega), häälekurdude võnkumist (larüngoskoobi, stroboskoobi, glotograafi ja muude vahenditega), hingamisliigutusi, nendega kaasnevaid õhurõhumuutusi ja muud.

Akustiline foneetika uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid (põhisagedust, s.o silbi või sõna tooni ning lause või fraasi intonatsiooni; tugevust ja kestust; liitvõnkumiste akustilise energia jaotumist sageduste ja sagedusribade järgi, s.o häälikute spektri formante) spektromeetri, dünaamilise spektrograafi (spektrograafia), otsijatoonianalüsaatori, intonograafi, ostsillograafi, mingograafi, kümograafi, arvuti ja muude vahenditega.

Psühhofoneetika uurib eri foneetiliste tegurite osatähtsust kõnesignaali tajumisel (tajutestid segmentaatoritega, kõne sünteesi vahenditega jm). Foneetika saavutused on peale lingvistika rakendatavad ka keelte õpetamisel, kõnetehnikas, logopeedias, audiomeetrias, sidekanalite kompresseerimisel, kõne masintajurite ja tehiskõneseadmete konstrueerimisel (kõne masintaju, kõnetuvastus).

Foneetika algeid võib leida Vana-India ja Vana-Kreeka õpetlaste ning hilisemast ajast J. K. Ammani (1669–1730), W. von Kempeleni (1734–1804) ja C. F. Hellwagi (1754–1835) teoseis. Füsioloogia ja akustika katseliste meetodite varal (E. von Brücke, 1819–92; H. von Helmholtz; L. Hermann, 1838–1914) hakkas foneetika 19. sajandil kiiresti arenema. Klassikalise foneetika tähtsaimad esindajad on J. P. Rousselot, A. M. Bell, H. Sweet, D. Jones, O. Jespersen, E. Sievers, C. Stumpf, G. Panconcelli-Calzia, H. Fletcher, F. G. Äimä, L. Štšerba. Hilisemal aja tuntuimad kõneuurijad on olnud Rootsis G. Fant ja B. Malmberg, USA-s K. N. Stevens, A. M. Liberman, P. Ladefoged ja I. Lehiste, Soomes A. Sovijärvi ja K. Wiik.

Eestis on foneetikat edendanud Lauri Kettunen, Andrus Saareste („Tegeliku eesti foneetika alged”, 1920), Paul Ariste, hiljem eksperimentaalfoneetikud Georg Liiv, Arvo Eek, Kullo Vende, Mart Remmel jmt. 1972–1985 andis Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut välja ingliskeelset aastakirja „Estonian Papers in Phonetics” (toimetaja A. Eek). Foneetika alal suurema osa ajast Ohio osariigi ülikooli keeleteaduse osakonna professorina töötanud Ilse Lehiste monograafia „Suprasegmentaalid” (1970) on pühendatud kõne prosoodiliste tunnuste kirjeldamisele. Foneetikaalase uurimistööga on Eestis tegeldud Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia laboris (A. Eek, Einar Meister), Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonnas (Karl Pajusalu, Merike Parve, Pire Teras), Eesti Keele Instituudis (Meelis Mihkla, Hille Pajupuu), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (Jaan Ross, Allan Vurma) ning Tallinna Pedagoogikaülikooli foneetikalaboris (Mart Rannut, Lya Meister). Foneetikauuringute tehnoloogilise baasi tugevdamiseks on salvestatud mitu eestikeelse kõne korpust. Eesti Keele Instituudis on olnud põhitähelepanu all eesti keele foneetika uurimistulemuste rakendamine kõnesünteesis. Koostöös küberneetika instituudiga töötati 1997–2001 välja eesti keele tekst-kõne-süntesaator. Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonnas on Karl Pajusalu initsiatiivil uuritud eesti murrete foneetikat. Keeletehnoloogiat on arendatud riikliku programmi „Eesti keele keeletehnoloogiline tugi (2006–10)” toel.

Kirjandus

• P. Ariste. Eesti keele foneetika. Tartu, 1984
• K. Wiik. Foneetika alused. Tartu, 1991
• A. Eek. Eesti keele foneetika I. Tallinn, 2008

Välislink

• Eesti keele tekst-kõne-süntesaator
• Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiiv
• „Tänapäeva eesti kirjakeele uurimine. Foneetika ”

ENE 3, 1988; muudetud 2011