GMO

GMO, geenmuundatud organism (bakter, taim), kelle pärilikkusainet ehk DNA-d on geenitehnoloogiliste võtetega muudetud. Tavapärases taimede sordiaretuses kasutatakse liigile omast pärilikkusainet. Geneetilise muundamisega on võimalik omavahel kombineerida väga erinevate liikide ning eluvormide geene (nt taimele siiratakse bakteri geene või organismi viiakse tehisgeene). Geneetiliselt muundatud ehk transgeenseid taimi (neid nimetatakse ka muundkultuurtaimedeks ehk muundkultuurideks) luuakse mitmel viisil, nt kasutatakse kas agrobakterit või nn geenipüssi. Et teada saada, millised rakud on sisestatud võõra DNA vastu võt­nud, lisatakse siirdatavale geenile (mis on enamasti antibiootikumiresistentne) märgistusgeen. Selleks, et võõras DNA rakus tööle hakkaks ning soovitud tunnus taimel avalduks, lisatakse ka nn käivitaja ehk promootor, mis sageli võetakse mõnelt viiruselt. Peremeesraku pärilikkuse kogumis ei ole võimalik täpselt määrata piirkonda, kuhu oleks kõige parem võõrast DNA-d sisestada (võõras pärilikkusaine lülitub peremeesrakku selle kõige vastuvõtlikumas kohas). Uue päriliku informatsiooni lisandumine mõjutab geenide väljakujunenud vastastikuseid toi­meid, seetõttu on mõni muundatud kultuur osutunud nt põua- ja haigustundlikumaks kui tavakultuur. Muutmisele on allunud kvalitatiivsed tunnused (nt lamandumiskindlus), kuid mitte kvantitatiiv­sed tunnused (nt saagikus). Levinuimad GMO-d on herbitsiidikindlad soja-, rapsi- ja maisisordid ning putukamürke sünteesivad maisi- ja puuvillasordid. Muundatud taimed võivad pärilikkusainet edasi anda nii liigi sees kui ka eri liikide vahel. GMO-dega võivad kaasneda keskkonna-, tervise- ning sotsiaalmajanduslikud riskid.

Kirjandus

Välislingid

VE, 2006; EME 2, 2009 (A. Luik); muudetud 2011