sojauba, soja (Glycine), liblikõieliste sugukonda kuuluv  taimeperekond; 10 vormirohket liiki peamiselt troopikas ja lähistroopikas. Tuntuim liik on üheaastane rohtne kultuurtaim karvane sojauba ehk põld-sojauba ehk kultuur-sojauba (G. max), keda kasvatati Hiinas juba umbes 5000 aastat eKr. Seemned sisaldavad rohkesti valku, rasva ja sahhariide, neist saadav toiduõli moodustab umbes kolmandiku maailma toiduõlitoodangust, õli kasutatakse ka tehniliseks otstarbeks, pressimisjäätmeid – sojakooki ja srotti – söödetakse loomadele. Sojajahu kasutatakse rohkesti toiduainetööstuses.

Sojast on aastatuhandete jooksul valmistatud juustu, piima, kas­tet, vorsti, sinki, mune jpm. Euroopas hakati sojauba laial­dasemalt kasvatama 20. sajandi alguses. Eestis on sojaoa kasvatamist katsetatud 2004. aastast (varem on seda kat­setatud aastatel 1937–41), soodsatel aastatel varajased sordid ka valmivad.

Sojauba on isetolmlev lühipäevataim, ta on väga sooja- ja niiskusnõudlik. Kõrgus 20–60 cm, õied väikesed, valged või violetsed, paiknevad 3–8 kaupa lehekaenlas, seemnete valmimiseks kulub 3–5 kuud. Terade suurus, kuju ja värvus (rohelised, pruu­nid, kollased, mustad) on vormidel ja sortidel väga erinevad. Keskmiselt on tera herneterasuurune (kaunas 2–5 tera). Juurestik on hästi arenenud, juurtel asuvad mügarbakterite mügarad.

Sojauba on kõige valgurikkam kaunvili (sisaldab kuni 45% taimset valku, millest inimorganism omastab umbes 90%), tema valk on heade raviomadustega ning kergesti seeduv, sisaldab kõiki eluks vajalikke aminohappeid. Sojauba on parimaid taimse õli allikaid (õlisisaldus 14–24%), peale selle sisaldab ta 5–9% kiudaineid, rikkalikult mineraalaineid ja vitamiine (E-, K- ja A-vitamiini, B-rühma vitamiine) ning mõningal määral süsivesikuid. Loomadele sojauba ei söödeta, söödaks on sojakook ja -srott. Maailma suurimad sojaoatootjad on USA, Brasiilia, Argentina, Hiina ja India.

VE, 2006; EME 2, 2009 (M. Paivel); muudetud 2011