Harku mõis
Harku mõisa härrastemaja
Harku mõis (sks Hark), kuulus Keila kihelkonda (tänapäeval Harku vald Harjumaal). Esmamaining pärineb aastast 1371 (seal asus Tallinna asekomtuur). Vene-Liivimaa sõjas mõis laastati. 1710 kirjutati Harku mõisas alla lepingule, mille põhjal Tallinna Rootsi garnison, Tallinna linn ja Eestimaa rüütelkond alistusid Vene väele (Harku rahu). Harku mõisa juurde kuulus Lehmja karjamõis. Peahoone valmis esialgsel kujul 18. sajandi alguses. Barokile iseloomulikult võlvitud soklikorrus on ehitatud poolenisti paeastangusse. Budbergid (omanikud 1755–1836) lasksid hoone 1778–81 põhjalikult ümber ehitada ja see sai varaklassitsistliku ilme. Ungern-Sternbergid (19. sajandi Eesti suurimad maavaldajad, pidasid Harku mõisa 1836–92) lasksid 1875 pikendada hoone mõlemat tiiba ning häärber sai neorenessansiliku ilme: fassaadile lisati (kõrgele keskrisaliidile) astmikfrontoon, rusteeritud paarispilastrid ja välisuks. Pargipoolsel küljel on terrassid. Peahoone-esist muruväljakut piiravad 18. sajandi ehitatud tall-tõllakuur ja ait. Kõrgete astmikviiludega laudad ja tallid pärinevad 19. sajandi lõpust. Ainulaadne on neogooti dekoratiivtornidega kasvuhoone tugimüür. Säilinud on arvatavasti vasallilinnuse varemed. Rohked pargiskulptuurid ja sillad on hävinud. 1919–39 asus härrastemajas alaealiste parandusmaja, aastast 1957 paiknes seal eksperimentaalbioloogia instituut (Eesti Maaülikooli teadusüksuseid).
EE 12, 2003; muudetud 2011
