geograafilised avastused

geograafilised avastused, mille kaudu on selgunud maismaa ja mere jaotus maakeral, maade, maailmajagude, merede ja ookeanide asend, suurus ning geograafilised tingimused. Avastusajalugu seostub tihedasti ühiskonna arenguga, avastusretkede ajendiks on olnud enamasti mitmesugused majanduslikud (eriti kaubanduslikud) ja poliitilised (vallutused ja kolonisatsioon) ning paljudel juhtudel ka teaduslikud huvid. Kuigi olulisi geograafilisi avastusi tehti juba vanaajal, toimusid suurimad avastusretked 15. sajandi lõpust 17. sajandi keskpaigani, nn suurte geograafiliste avastuste ajastul.

Vana- ja keskaeg

Vanaajal tundsid egiptlased, babüloonlased ja assüürlased peamiselt Lähis-Ida maid, India rahvad Lõuna-Aasiat ning hiinlased Ida- ja Sise-Aasiat. Indoneesia meresõitjate retked ulatusid Madagaskarile, Austraalia rannikule ja Okeaaniasse. On võimalik, et mõni Indoneesia rahvaste, polüneeslaste või jaapanlaste retkkond jõudis isegi Ameerika rannikule. Vahemeremaade rahvastest olid osavad meresõitjad foiniiklased (retk ümber Aafrika umbes 595 eKr) ja kartaagolased (Harmo). Massalia Pytheas tegi umbes 325 eKr avastusretke Lääne-Euroopa rannikule (Thule). Kreeklased ja roomlased õppisid vanaaja lõpuks tundma kogu Vana Maailma tihedamini asustatud osa Atlandist Vaikse ookeanini; seda kujutab Ptolemaiose maailmakaart. Varasel keskajal jõudsid viikingid Gröönimaale (Eiríkr Punane umbes 981) ja Põhja-Ameerika rannikule (Leif Eiriksson umbes 1000), kuid nende avastused ei saanud laiemalt tuntuks. Pärast Kalifaadi kujunemist saavutas geograafia seal õitsengu (al-Biruni, al-Idrisi, Ibn Battuta). Ristisõdade ajal taastus suhtlemine ka Lääne-Euroopa ja Lähis-Ida vahel; 13. sajandil õnnestus mõnel kaupmehel jõuda Sise-Aasiasse (Carpini, Rubruquis), Indiasse ja Hiinasse (Marco Polo), 15. sajandil kirjeldas oma India-reisi vene kaupmees Afanassi Nikitin.

Suurte geograafiliste avastuste ajastu

15. sajandi lõpus algas nn suurte geograafiliste avastuste ajastu, kui eurooplased õppisid tundma vähetuntud maid ja meresid ning avardasid ja täiendasid oma maailmapilti. Suurte geograafiliste avastuste ajastu kestis 17. sajandi keskpaigani (avastusteajastu), mil avastati Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Austraalia, Vaikne ookean ja selle tähtsaimad saared. Eelduseks oli majanduse ja kaubanduse (eelkõige merekaubanduse) kiire arenemine, samuti meresõidutehnika ja -vahendite (magnetkompassi, astrolaabi, kohamääramistabelite ja muu kasutuselevõtt) ning laevaehituse areng (ehitati merekindlamad laevad, näiteks karavell). Teaduse ja kultuuri arenedes suurenesid geograafiaalased teadmised. Tugevnes vajadus väärismetallide (kulla, hõbeda) järele, hinnatõus ja suurenenud nõudlus põhjustasid vajaduse kaubelda ilma vahekauplejateta. Kaubatoodangu kasv Euroopas nõudis rohkem vahetusekvivalenti. Euroopa riikidel oli muutunud majanduslikult hädavajalikuks leida meretee Indiasse (tolleaegsete arusaamade kohaselt ulatus India Lõuna-Euraasias Jaapanini välja), kust tulid Euroopasse luksuskaubad, vürtsid, vääriskivid, pärlid, väärispuit, tekstiil ja muu.

Esimesed kaugemad mereretked algatasid Portugali (Henrique Meresõitja) ja Hispaania kuningakoda. Otsides mereteed Ida-Aasiasse jõudis Christoph Kolumbus 1492 Lääne-India saarestikku ning pani sellega aluse Ameerika avastamisele (Amerigo Vespucci, Giovanni ja Sebastiano Caboto, Pedro Álvares Cabral, Vasco de Balboa). 1416. algasid portugallaste retked piki Aafrika läänerannikut lõunasse. Suurimad kordaminekud olid Bartolomeu Diasi purjetamine ümber Aafrika lõunatipu (1488) ja ümber Aafrika Indiasse kulgeva meretee avastamine (Vasco da Gama 1498). Neile avastustele järgnesid hispaanlaste vallutusretked Ameerikas (Hernán Cortés, Francisco Pizarro) ning portugallaste võimu kindlustumine India ookeani piirkonnas (Francisco de Almeida, Afonso de Albuquerque). 1519–22 sooritasid Fernão de Magalhãesi ja Juan Sebastián de Elcano esimese ümbermaailmareisi ja tõestasid sellega, et Ameerika ja Aasia vahel asub Vaikne ookean. See andis ettekujutuse Maa tõelisest kujust ja suurusest. Suured geograafilised avastused ning nendega kaasnenud koloniaalvallutused andsid tõuke kaubanduse, meresõidu ja tööstuse arengule. Vältimaks Hispaania ja Portugali kokkupõrget avastatud maade jagamisel sõlmiti paavst Aleksander VI Borgia (pärit Hispaaniast) vahendusel Tordesillase kokkulepe.

16. sajandil ajendas Portugali ja Hispaania ülevõim merel inglasi, hollandlasi ja prantslasi Loode- ja Kirdeväila otsima. 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi I poolel olid meresõidu ja avastuste alal juhtkohal hollandlased (Willem Barents, Abel Janszoon Tasman); venelaste avastusretked meritsi Kaug-Ida ja Põhja-Siberi tundmaõppimiseks algasid Ivan Moskvitini retkega (1639), 1648 sõitis Semjon Dežnjov ümber Aasia kirdetipu.

Uusaegsed maadeavastused

18. sajandil hakati geograafilisteks avastusretketeks korraldama hästi varustatud ekspeditsioone, millest võtsid osa mitme eriala teadlased (Suur põhjaekspeditsioon; Vitus Beringi, Aleksei Tširikovi, Peter Pallase jt uurimisreisid). 18. sajandi II poolel ja 19. sajandi alguses sooritati rohkesti ümbermaailmasõite (Louis Antoine de Bougainville, James Cook, Jean-François de La Pérouse, Adam Johann von Krusenstern, Juri Lisjanski, Otto von Kotzebue jt). Need aitasid mandrite ja ookeanide piirjooni lõplikult selgitada. Fabian Gottlieb von Bellingshausen ja Mihhail Lazarev jõudsid 1820 Antarktise vahetusse lähedusse. Uurimisretked ulatusid üha kaugemale ka mandrite sisealadele. 17. ja 18. sajandil alustasid inglased ja prantslased (Robert Cavelier de La Salle, Alexander Mackenzie jt) Põhja-Ameerika siseosade avastamist ja asustamist; see jätkus ka 19. sajandil. Lõuna-Ameerikat uurisid paljud Euroopa teadlased (Charles de La Condamine, Alexander von Humboldt, Charles Darwin, Georg Heinrich von Langsdorff). Aasias töötasid eeskätt Vene teadlased, eriti Siberis (Alexander Theodor von Middendorff), Kesk-Aasias (Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski, Nikolai Severtsov) ja Sise-Aasias (Nikolai Prževalski, Pjotr Kozlov). Lõuna-Aasias uurisid oma kolooniaid peamiselt inglased, hollandlased ja prantslased. Aafrika siseosi hakati uurima 18. sajandi lõpus, tähtsamad avastused tehti 19. sajandil (David Livingstone, Henry Stanley, Heinrich Barth, Gustav Nachtigal, Wilhelm Junker); sellele järgnes Aafrika jaotamine imperialistlike suurriikide vahel. Austraalia sisemaad õpiti tundma alles 19. sajandil II poolel. Meresid hakati põhjalikult uurima 19. sajandi II poolel (Challenger, Fram, Vitjaz). Adolf Erik Nordenskiöld läbis 1878–79 Kirde- ja Roald Amundsen 1903–06 Loodeväila. Põhjapoolusele jõudis esimesena Robert Peary 1909, lõunapoolusele R. Amundsen 1911. Nüüdisajal on kõik varem tundmatud alad õhust kaardistatud, süvamereuuringutega on selgitatud ookeanide põhjareljeef. Järjest suureneb planeedi uurimine kosmosest (kaugseire). NSV Liidus võeti kasutusele Põhja-meretee ja rakendati korrapäraselt tööle triivivad polaarjaamad Sevenõi Poljus.