polüneeslased, Polüneesia saarte algasukad; omavad nii mongoliidse kui ka negriidse põhirassi tunnuseid, kõnelevad lähedasi malai-polüneesia keelkonda kuuluvaid keeli. Elatuvad maaviljelusest (paljud töötavad istandustes) ja kalapüügist. Kagu-Aasiast umbes I aastatuhandel eKr lähtudes asustasid polüneeslaste esivanemad julgete meresõitjatena Polüneesia saared paari aastatuhande jooksul. Viimasena asusid kahe lainena (umbes 900 ja umbes 1350) Uus-Meremaale maoorid. Polüneeslastel oli mõningaid kokkupuuteid Ameerika vanade kõrgkultuuridega. Euroopa kolonisatsiooni algul (18. sajandi lõpul) olid polüneeslased ürgkogukonnalagunemise järgus, kohati juba varases klassiühiskonnas (Tahitil, Havai ja Tonga saarestikus). Enamik kultuurtaimi (kookospalm, leivapuu, banaan, taaro, jamss) ja koduloomad (siga, koer ja kanad) olid arvatavasti Malai saarestikust kaasa toodud. Väheste loodusvarude tõttu ei olnud polüneeslastel metallriistu ega savinõusid. Rõivad valmistati niinest (tapa), Uus-Meremaal linaliilia kiust. Valitses polüteistlik loodusjumalate kultus. Euroopa kolonisatsioon põhjustas polüneeslaste arvu suure kahanemise, ristiusu levimise ja vana, omapärase kultuuri taandumise. Arv 18. sajandi lõpul umbes 1 miljon, 1964 üle 600 000, 1985 1,06 ja 2011 umbes 1,5 miljonit.

EE 7, 1994; muudetud 2011