sahhariidid, glütsiidid, süsivesikud, enamasti süsinikust, vesinikust ja hapnikust koosnevad orgaa­nilised ühendid, üldvalem C_n(H₂O)_m. Enamik sahhariide on puhtal kujul valged kristalsed ained. Looduses on sahhariide rohkem kui kõiki teisi orgaanilisi ühen­deid kokku (taimedes kuni 90%, loomades kuni 2% ja mikroobides kuni 28% kuivainest). Esmalt tekivad sahhariidid taimedes fotosünteesis, heterotroofsetes orga­nismides (sh loomades) moodustub neist teiseselt uusi sahhariide.

Eristatakse mono-, oligo- ja polüsahhariide ning heteroglükosiide (neis on peale sahhariidikomponendi mittesahhariidseid jääke – aglükoone). Monosahhariidide ehk lihtsuhkrute molekulis on ahelana 3–10 süsinikuaatomit. Tuntuimad monosahhariidid on glükoos ja fruktoos. Oligosahhariidid tekivad 2–10 monosahhariidi liitumise tulemusena. Tuntuimad oligosahhariidid on sahharoos ja laktoos. Polüsahhariidid tekivad 10 monosahhariidi liitumise tule­musena. Tuntuimad polüsahhariidid on glükogeen, tsellu­loos ja tärklis. Kõiki monosahhariide ja paljusid oligosahhariide (peamiselt disahhariide) nimetatakse ka suhkruteks ja neil on magus maitse.

Sahhariidid kuuluvad põhitoitainete hulka. Sahhariidid on elusolendite energiaallikas, varuaine (glükoos, fruktoos, tärklis ja glükogeen) ning ehitusmater­jal (tselluloos, hemitselluloos, pektiinained, kitiin, riboos ja desoksüriboos). Sahhariidid kuuluvad füsioloogiliselt aktiivsete ainete koosseisu (hormoonid, koensüümid, antikehad ja antibiootikumid). Rohusööjad loomad seedivad tselluloosi ainult bakterite abil.

EME 2, 2009 (A. Sillaots)