Põlduba

Lupiin

kaunvili, rühm liblikõieliste sugukonda kuuluvaid kultuurtaimi, mille kaunu (aeduba, suhkru- ehk lesthernes) ja proteiinirohkeid seemneid tarvitatakse toiduks (üdihernes, söögihernes, lääts, põlduba, sojauba) ning söödaks (hernes, vikk, lupiin).

• Loomakasvatuses liblikõielistest taimedest saa­dav proteiinirikas (20–40%) taimne sööt. Teraviljaga võrreldes on kaunvilja proteiin lüsiinirikkam, selles on ka vajalik kogus metioniini ja trüptofaani. Kaunviljas on rohkesti fosforit ja kaaliumi, kaltsiumi on vähevõitu. Rasva on kaunviljas vähe (erandiks sojauba). Eestis kasvatatavatest kaunviljadest on parim söödahernes. Vikk on hernest proteiinirikkam, kuid sisaldab mõrumaitselist amügdaliini, mistõttu loo­mad ei söö seda meelsasti. Uba on toiteväärtuselt võrdne söödahernega. Oa seemnekestad sisaldavad tanniini, millel on kinnistav toime. Proteiinirikkaimaid (üle 30%) kaunvilju on lupiin. Söödaks sobib ainult alkaloididevaene maguslupiin. Lääts on toiduvili, loomadele söödetakse üksnes toiduks kõlbmatut vilja. Väärtuslikem kaunvili on sojauba, seda loomadele ei söödeta, söödana kasutatakse ainult õli eraldamise jääki – ekstraktsioonijahu ehk sojasrotti. Loomasöödana kasutatakse kaunviljajahu koos teraviljajahuga. Haljassöödaks kasvatatakse hernest ja vikki koos suviteraviljaga (põhiliselt kaera ja odraga) ja see koristatakse kaunviljade õitsemise algul. Herne- ja vikipõhk on proteiinirikkam (hernepõhus 6–7%) kui teraviljapõhk, toorkiudu on selles 30–35% ja ühest kilogrammist saab 5,5–6 MJ metaboliseeruvat energiat. Kaunviljapõhku söödetakse veistele ja lammastele, hobustel võib see tekitada tiirusid.
• Taimekasvatuses rühm üheaastasi liblikõielisi kultuurtaimi, mille vili on kaun. Mügarbakterite abil seovad kaunviljad õhulämmastikku (60–150 kg/ha) ja annavad saagi, mille toorproteiinisisaldus on 2–3 korda suurem kui kõrsteraviljadel. Kaunvilja kasvatatakse roheliste kaunte (aeduba, suhkru- ehk lesthernes), kuivade seemnete (põld- ja üdihernes, põlduba, sojauba, lääts, lupiin, kikerher­nes, põld-seahernes – neid nimetatakse ka kaunteraviljadeks), haljasmassi (vikk, hernes, lupiin, põld-seahernes), taimse õli (maapähkel, sojauba) ja tehnilise tooraine (põld-seahernes, sojauba) saamiseks. Kõiki kaunvilju võib kasutada haljasväetisena. Kaunvilja kasvatatakse maa­viljeluse põhjapiirist (lääts, hernes) troopikani (maapähkel, aeduba). Põuale on vastupidavad kikerher­nes ja põld-seahernes, happelist mulda talub lupiin. Kaunviljad kasutavad hästi mulla looduslikku viljakust ning on head eelviljad külvikorras, kuid vajavad palju vett ja soojust. Mitme kaunvilja vars on lamanduv ja selle kasv ei lõpe ning kaunad valmivad ebaühtlaselt, see ras­kendab saagi koristamist; valminud kaunad võivad ka pakatada ja seeme võib kauntes idanema hakata. Kaunviljade seemnetes ei ole teraliimivalke. Mõne liigi (lupiini, viki) seemned sisaldavad alkaloide. Pärast II maailmasõda on kaunvilja külvipind eeskätt sojaoa tootmise laiendamise tõttu maailmas suurenenud umbes kolm korda. Kaunvilja külvipinnast moodustab 45% sojauba, 20% aeduba, 13% maapähkel, 8% hernes, 7% kikerhernes ja 5% põlduba, 2% hõlmavad teised kaunviljad. Eesti enim kasvatatav kaunvili on hernes.

Loe täiendavalt artiklit Eesti tera- ja kaunviljakasvatus.

VE, 2006; EME 1, 2008 (E. Reimets, S. Tölp); muudetud 2011