tee (jook)
Teepõõsa lehed
tee, teepõõsa lehtedest ja pungadest saadud toode, ka sellest tehtud virgutava toimega jook. Rohelise tee tootmisel töödeldakse lehti kuuma auruga (siis ensüümid inaktiveeruvad ja lehtede roheline värvus säilib), seejärel neid rullitakse ja kuivatatakse. Musta tee saamiseks teelehed närvutatakse (8–24 tunni jooksul puhutakse neile kuni 42°C õhku) ning muljutakse rullimismasinas. Järgnev käärimine ehk fermenteerumine annab teele aroomi ja värvuse. Seejärel kuivatatakse lehed kiiresti 80–105°C õhuvoolus, jahutatakse ning sorditakse. Tees on 2–3,5% kofeiini, temas sisalduvatest parkainetest on olulisimad tanniidid (olenevalt sordist on tees 6–15% tanniini). Tuntuimad teesordid on Assami ehk India tee (tugeva pikantse maitse ja aroomiga), Darjeelingi tee (kvaliteetne ja väga aromaatne kõrgema klassi tee), Flowery Orange Pekoe, Hiina tee (veidi mõrkjas, enamasti maheda maitsega) ja Gruusia tee (keskpärase kvaliteediga). Maailmas on nõutavaim Broken Orange Pekoe (BOP) – lehetükitee. Idamaades juuakse peamiselt rohelist teed (rohkesti Hiinas, Jaapanis ja Kesk-Aasias), läänemaades põhiliselt musta teed. Teejoomise komme pärineb oletatavasti Assamist, sealt levis see umbes meie ajaarvamise alguses Hiinasse ja 4. sajandil Jaapanisse. Euroopasse tõid tee 16. sajandil Hollandi kaupmehed. Esialgu oli tee eurooplastele ravim, joogina hakati teda tarvitama 17. sajandil. Hiinlased ja jaapanlased joovad teed lisanditeta, mongolid, kirgiisid ja kalmõkid soola ja võiga, inglased lisavad teele piima ja rõõska koort, venelased suhkrut ja keedist. Kõige rohkem juuakse teed Iirimaal, Suurbritannias, Iraagis, Austraalias ja Uus-Meremaal (üle 2,0 kg inimese kohta aastas) ning Indias, Hiinas, Sri Lankas ja Jaapanis (0,75–2,0 kg inimese kohta aastas). Teeks nimetatakse ka mõningate teiste jookide valmistamiseks tarvitatatavate taimede kuivatatud osi ja nende või värskete taimede tõmmist (nt ravimtee).
Loe täiendavalt artiklit mate.
Välislink
VE, 2006; EME 2, 2009 (H. Jänes, H.-E. Roosve)
