tuurlased

Atlandi tuur. Teda on Eestis kutsutud ka stööriks

tuurlased (Acipenseridae; ingl sturgeon, vn осетровые), tuuraliste seltsi kuuluvate kiiruimsete magevee- ja siirdekalade sugukond; 24 liiki. Levinud Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Tuurlaste keha on käävjas, viisnurkse ristlõikega. Keha külgedel paikneb viis luukilpide pikirida, suu asub pea alaküljel, selle ees neli poiset, ülalõug on veninud nokiseks. Tuurlaste sisetoes on kõhrene. Elavad kaua, suguküpsus saabub hilja (suurekasvuliste liikide isastel 5.–18. eluaastal, emastel 8.–21. eluaastal). Osa tuurlasi kasvab hiigelsuureks – beluuga mass võib olla üle 1000 kg. Tuurlased toituvad põhjaselgrootutest ja väiksematest kaladest. Paljud tuurlased, näiteks beluuga, vene tuur, sevrjuuga, siberi tuur ja sterlet, on väga väärtuslikud töönduskalad, nende marjast valmistatakse kalleimat kaladelikatessi – musta kaaviari.

Tuurlased on tugevasti ohustatud loomarühm ning CITES-i konventsioon (Washingtoni 1973. aasta konventsioon, mis käsitleb loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikide rahvusvahelist kaubandust) keelab kauplemise looduslike tuurlaste ja nende kaavia­riga. Tuurlasi paljundatakse kalakasvandustes loodusliku varu suurendamiseks. Kalakasvandustes toodetakse ka tuurlaste liikidevahelisi hübriide, kes sobivad hästi kalakasvatuseks, näiteks bester, mõnd vormi (siberi tuura, vene tuura, bestrit) kasvatatakse ka kaubakalaks (Eestis keskmiselt 70 t aastas). Kasvatatud tuurlastest toode­takse kaaviari. Läänemerre ja selle jõgedesse on asustatud vene (Lätis aastatel 1962–68) ja siberi tuura (aastatel 1962–75), Eesti vetes pole neid leitud. Üliharuldaseks on muutunud atlandi tuur, kes on kantud maailma punase raamatu eriti ohustatute kategooria nimekirja ja on Eesti looduskaitse III kaitsekategooria liik.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
  • P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006

Välislink

MerLe, 1996; EME 2, 2009; muudetud 2011