Eesti merekalad

Eesti keskmine aastane kalasaak Läänemerest (tonnides)
Liik 1934–38 1996–2000 2006–10
jõesilm 64 8 0,5 
räim 9 373 45 245  28 633 
kilu 1 661 34 420 48 292 
lõhe ja meriforell 94 24 19 
merisiig 198 24 25 
meritint 88 36 589 
angerjas 415 23  6
särg 164 271 90 
vimb 208 147 30 
tuulehaug 246 108 
tursk 827 1042* 848 
koha 576 159 80 
ahven 579 305 857 
muud 878 162 77 
Kokku 15 898 82 476 79 996 
*Püütud valdavalt Eesti majandusvööndist lõuna pool

Merekalu on Eesti vetest leitud 32 liiki. Arvukaimad ja majanduslikult olulisimad on räim (kudeaja järgi eristatakse kevad- ja sügisräime, viimane on vähearvukas) ja kilu, nemad moodustavad valdava osa Eesti kalasaagist. Mõlemad liigid kuuluvad pelaagiliste kalade hulka ja neid püütakse enamasti traalidega. Siis, kui Atlandi vee sissevoolu tõttu on soolsus Eesti merevees tavalisest suurem, on saagikuselt kolmandal kohal tursk, muul ajal aga enamasti lest ja tuulehaug. Tuulehaug tuleb kudema Eesti rannikumerre mai lõpust juuli alguseni. Väärtuslikud püügikalad on ka merisiig ja kammeljas. Viimast on Eesti vetes vähe. Tavalised merekalad on ogalik, emakala, merihärg, nolgus, väike tobias ja madunõel. Vähem arvukad ja väiksema levikuga on pisimudilake, must mudil, väike mudil, suurtobias, merivarblane, pullukala ehk liiperkala ja merinõel. Neil liikidel ei ole suurt majanduslikku väärtust, kuid paljudest neist toituvad röövkalad. Harva on leitud võikala, nelipoiselutsu, suttlimuskit, kirjumudilat, meripühvlit ja raudkiiska. Eksikülalised on anšoovis, mõõkkala, pollak, makrell ning soomus- ja merilest. Loetletud liikidest võib ogalik elada ja sigida mageveeski, kuid tavaliselt ei rända ta merest kuigi kaugele. Jõgede alamjooksule tulevad ka noored lestad. Klassikalisi siirdevorme (kalu ja sõõrsuid, kellel osa elutsüklist kulgeb magevees, osa meres) on 10. Anadroomseist kaladest (need, kes tulevad kudema merest jõkke) on Eestis merisutt (vähearvukas, kudejõgesid Eestis ei teata), jõesilm (koeb peaaegu kõigis merre suubuvais jõgedes), atlandi tuur (üliharuldane, vanasti on teda kudenud Narva jões), lõhi (kümmekond kudejõge), vinträim (kudemisest Eesti jõgedes andmeid pole), meriforell (üle 50 kudejõe), merisiia siirdevorm (koeb Pärnu, võib-olla ka Narva jões) ja vimb (teada 15 kudejõge). Meritint võib kudeda nii jões (tähtsaim Pärnu jõgi) kui ka magestunud lahes, tavaliselt jõesuudme läheduses. Katadroomseist kaladest (need, kes rändavad sigima mageveest merre) on Eestis angerjas. Enamik siirdekalu on olulised püügikalad. Keelatud on püüda tuura. Lõhe ja meriforelli arvukust suurendatakse kalakasvandustes, näiteks lasti 2000. aastal veekogudesse 160 000 lõhe ja 30 000 meriforelli noorkala. Lisaks päris mere- ja siirdekaladele on rannikumerest leitud 26 liiki mageveekalu, kuid riimvees sigivad neist siiski vähesed (ahvenlased, haug, karpkalalastest säinas ja nurg). Neist mitut liiki püütakse merest kümneid ja isegi sadu tonne.

Räim on olnud Eesti tähtsaim püügikala

Tursa arvukuses on olnud suuri kõikumisi

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
  • E. Pihu, A.Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
  • P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006

Välislingid

EE 11, 2002; muudetud 2011