veetallaja (Phalaropus; ingl phalaropes, vn плосконосые плавунчики), umbes varblasesuuruste vee-eluliste kurvitsaliste perekond kurvitslaste sugukonnast; 3 liiki. Veetallajad elutsevad Holarktise tundrate mageveekogudel ja parasvöötme rannikualadel.

Nokk pikk; emaslind on isaslinnust värvikam. Veetallajad on kahlajad, nad söövad veeselgrootuid: väikesi vähikesi, limuseid ja kalamaime. Korkkergelt ujudes keerutavad veetallajad värtnana ümber oma telje, sumades samal ajal jalgadega põhjast üles veeorganisme, keda haaravad veepinnalt, ise nokaga kogu aeg tippides. Pesa paikneb rannaniidul või järvekalda taimestikus; kurnas 4 muna. Mune haub ja poegi hooldab isalind, emalind tavaliselt lahkub. Veetallajatel on kalduvus seltsingulisele pesitsemisele ja polügaamiale; talvitavad parasvöötme jäävabadel või lõunapoolkera soojadel meredel.

Eestis elutseb veetallaja (Phalaropus lobatus). Pikkus 18–19 cm, tiibade siruulatus 31–34 cm. Nokk väga peenike ja terav. Veetallaja on jääaja jäänukina väga haruldane suvilind, varem on ta pesitsenud läänerannikul ja Saaremaal rannalõugastel ja laiukestel. Eestisse saabub mai II poolel, sügisränne kestab juulist septembri keskpaigani. Talvitab India ookeanil ja Pärsia lahel. Väikesearvuline läbirändaja.

Looduskaitse III kaitsekategooria liik; Eesti punases raamatus (2008) Eesti loodusest hävinute kategooria liik.

Teistest veetallajatest on Eestis eksikülalisena kohatud arktilist puna-veetallajat (Ph. fulicarius) ja Põhja-Ameerikast pärit suur-veetallajat (Ph. tricolor).

Kirjandus

• Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
• O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
• L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, ³2008
• L. Svensson, K. Mullarney, D. Zettersteröm. Linnumääraja. Tallinn, 2012

EE 10, 1998; VE, 2006; muudetud 2011