õunapuu

Aed-õunapuu

Ida-mariõunapuu

Purpur-õunapuu

õunapuu (Malus), heitlehiste lehtpuude ja -põõsaste perekond roosõieliste sugukonnast; erinevate käsitluste järgi 8–58 liiki põhjaparasvöötmes. Õied valged, roosad või punased. Ümmargune lihakas paljuseemneline õunvili õun areneb õiepõhjast ja alumise asetusega sigimikust. Õuna kilejate vaheseintega seemnekamber (rahvakeeles õunasüda) koosneb harilikult 5 viljapesast, igaühes 2 seemet. Õunapuu kõvast ilusa toimega puidust tehakse pisitarbeesemeid ja skulp­tuure. Õunapuud on head korjetaimed. Tähtsaimad looduslikud õunapuuliigid on mets-õunapuu (M. silvestris; looduskaitse III kategooria liike), keda kasvab ka Eesti läänesaartel ja -rannikul, mägi-õunapuu (M. sieversii), ida-õunapuu ehk viltlehine õunapuu (M. orientalis) ja ida-mariõunapuu (M. baccata). Mitut peamiselt Hiinast ja Jaapanist pärine­vat õunapuuliiki, nt verevat õunapuud (M. sieversii f. niedzwetzkyana), ploomilehist ehk hiina õunapuud (M. prunifolia) ja siberi mariõunapuud (M. pallasiana), kasvatatakse ilupuuna. Väga vana (arvatavasti juba kiviajal tuntud) kultuurtaim aed-õunapuu (M. domestica) on lähistroopilise ja parasvöötme tähtsaimaid viljapuuliike. Selle rohked kultuurvormid on kujunenud mitme õunapuuliigi paljukordsest looduslikust ristumisest ja 20. sajandil ka kunstlikust ristamisest. Õunapuu kultuuristati kõigepealt Kaukaasias ja Kesk-Aasias, sealt jõudis ta kreek­laste (umbes 1200 aastat eKr) ja roomlaste vahendusel Euroopasse. Ameerikasse viisid aed-õunapuu eurooplased 17. sajandil, Lõuna-Aafrikasse 1601, Austraaliasse 18. sajandi lõpus. Õunapuusorte on maailmas üle 10 000, tuntuimad on 'Delicious', 'Golden Delicious', 'Jonathan' ja 'Granny Smith', Venemaal 'Antonovka'. Õunad sisaldavad keskmiselt 85% vett, 0,4% lämmastikuühendeid, 0,2–­1,7% happeid, 7–12% suhkruid, 1,9% toorkiudu ja 0,4% mineraalaineid; C-vitamiini on Eestis kasva­nud õuntes 0,01–0,03%. Õunapuud on harilikult risttolmlejad ja isesteriilsed, mistõttu vajavad läheduses teisi vil­jastamiseks sobiva õietolmuga sorte. Nüüdisajal kasvatatakse peamiselt neid sorte, mis hakkavad vilja kandma juba mõni aasta pärast istutamist (Eestis ja mujalgi varemalt alles 6.–8. aastal), viljuvad rohkesti ning mille õunad on maitsvad ja suured, kujult ja värvuselt nägusad ning säilivad hästi. Eestis aretatakse õunasorte ja õunapuu pookealuseid Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses. Õunapuu varaviljakuse, nõrgema kasvu ja iga-aastase suure saagi saamiseks poogitakse õunapuud selleks aretatud vegetatiivalustele. Õunapuud paljundatakse puukoolis ka kultuursortide (nt 'Antonovka') või mets-õunapuu seemiku­tele pookides. Õunaaed rajatakse puuviljaaia osana või omaette aiana. Sordi kasvutugevusest olenevalt istutatakse ühe- või kaheaastased istikud vahe­kaugusega 7–8 X 4–5 m (tugevakasvulistel alus­tel), 6 X 3–4 m (keskmise kasvutugevusega alustel), 4–5 X 2–3 m (poolkääbusalustel) või 3–4 X 1–2 m (kääbusalustel), niiteistandikus on istutustihedus veelgi suurem. Esimesel kolmel aastal kujundatakse puudel võra põhioksad, seejärel tehakse iga-aastast võralõikust. Eestis on aed-õunapuu tähtsaim viljapuu,1939. aastal kasvas meil 2 284 000, 1984. aastal 1 937 000 õunapuud. Õunte aastatoodang kõigub Eestis suuresti, see oleneb ilmastikust, talvistest ja kevadistest öökülmakahjustustest ning viljakandvuse perioodilisusest, erinedes järjestikustel aastatel kuni 3 korda; ühes ja samas aias võib saak aastati erineda isegi kuni sada korda. Talvekindlate sortide kasvatamine, aia õige asukoht, puude lõikamine, õige väetamine ja liigrohke õitsemise puhul õite hulga vähendamine (osa õisi hävitatakse kemikaalidega pritsides) tagavad üht­lase viljakandmise. Suurtelt puudelt saadakse 100–­200 kg õunu, rekordsaagi – 546 kg – on andnud 1978. aastal Rõhu katseaias 'Põltsamaa taliõuna' puu. Õunapuu haigustest on Eestis ohtlikemad õunapuu-kärntõbi (kärntõbi) ja puuviljamädanik, kahjureist õunamähkuri (Laspeyresiapomoneiia) vastne, nn õunauss, õunakoi (õiekoi) röövikud ja õunapuu-õielõikaja (õielõikajad) tõugud ja noormardikad. Paljudes riikides aretatakse haiguskindlaid sorte, õunapuu-kärntõvekindlad sordid on 'Prima', 'Priscilla', 'Macfree' (aretatud USA-s) ja 'Imrus' (areta­tud Venemaal). 2009. aastal oli suurima õunatoodanguga maa Hiina (31,7 miljonit t), talle järgnes USA (4,5 miljonit t). Palju õunu toodeti Türgis (2,8 miljonit t), Poolas (2,6 miljonit t) ja Itaalias (2,3 miljonit t). Maailmatoodangult on õun puuviljade seas tsitrus­viljade järel teisel kohal. 2007. aastal oli Eestis õuna- ja pirnisaak 4100 t, 2010. aastal 2000 t.

Eestis kasvatamiseks soovitatud õunapuusorte (2007) ja nn paradiisiõun 'Dolgo'
Sordi nimi Päritolumaa; Eestis aretatud sordi puhul aretaja(d) Suvi-, sügis-või talisort Värvus (punaga õuntel ainult kattevärvus) Suurus (g) Milleks sobib Puu talvekindlus
'Antonovka' Venemaa sügis- valkjasroheline 110–150 kompotiks, mahlaks väga hea
'Cortland' USA tali- karmiinpunane 70–115 kompotiks, mahlaks, kuivatamiseks keskmine
'Karksi' ('Karksi renett') Eesti rahvaselektsioon tali- rohekaskollane 70–100 (250) kompotiks, mahlaks keskmine või hea
'Koit' Aleksander Siimon sügis- roosalaiguline 80–100 kompotiks, mahlaks hea
'Krameri tuviõun' Otto Kramer tali- roosakas 80–100 mahlaks, kuivatamiseks keskmine või halb
'Krügeri tuviõun' ? suvi- jooneline, punakas 75–90 kompotiks, mahlaks, kuivatamiseks keskmine või halb
'Liivi kuldrenett' ? sügis- kollane, pisut punakas 60–90 kompotiks, mahlaks, kuivatamiseks keskmine (tüvi õrn)
'Melba' Kanada sügis- karmiinpunane 90–100 kompotiks, mahlaks, kuivatamiseks keskmine
'Põltsamaa taliõun' Eesti rahvaselektsioon tali- veidi pruunikas-punakas 60–100 mahlaks, kuivatamiseks keskmine
'Sidrunkollane taliõun' A. Siimon tali- kollakasvalge 90–130 töötlemiseks vähesobiv keskmine või hea
'Suislepp' Eesti rahvaselektsioon suvi-, sügis- laiguline, punakas 50–105 mahlaks keskmine või hea
'Sügisdessert' A. Siimon sügis- roosakas, punakas 60–100 mahlaks, kuivatamiseks keskmine (tüvi õrn)
'Sügisjoonik' ? sügis- karmiinpunane 90–145 kompotiks, mahlaks, kuivatamiseks väga hea
'Talvenauding' A. Siimon tali- tumepunane 80–100 kompotiks, mahlaks keskmine või hea
'Tellissaare' Jaan Tellisaar tali- rohekaskollane 60–90 (120) mahlaks, kuivatamiseks (kompott) keskmine (tüvi õrn)
'Tiina' A. Siimon; Kalju Kask sügis- vaarikpunane 100–130   keskmine
'Vahur' A. Siimon sügis- rohekaskollane 70–100 kompotiks, mahlaks, kuivatamiseks hea
'Valge klaarõun' Baltimaad suvi- kollakasvalge 85–135 kompotiks, mahlaks keskmine
'Wealthy' USA tali- karmiinpunane 80–115 mahlaks (kompotiks) keskmine või halb
'Dolgo' USA sügis- tumepunane 10 kompotiks väga hea

   

VE, 2006; EME 2, 2009 (K. Kask); muudetud 2011