ühiskond, inimeste kooselu vorm ja sellest sugenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum.

Ajalooliselt on vanimad valdavalt sugulussuhetel põhinevad kooseluvormid (perekond, hõim), nende järel sugenesid etnilised ühtekuuluvusvormid (etnos, rahvas); kuivõrd inimene on elusolend, on need mõneti analoogsed bioloogiliste asurkondadega (populatsioon). Hõimude ja etniliste ühtekuuluvusvormide ühinedes (hõimuliit, kogukond, polis) ning piirkondlike hierarhiliste alluvussuhete tekkides kujunes riik. Niisugused suhted tekkisid kas lepingute või palju sagedamini vallutuste tulemusena. Väga suuri piirkondi ja paljusid riike hõlmav, kuid ajaloo vältel kultuuriliselt ühtseks kujunenud inimkooslus on tsivilisatsioon. Mõistet ühiskond kasutati ka ühe kultuuriliselt eristuva koosluse vastandamisel teistele (nt agraarühisond, industriaalühiskond, feodaalühiskond, seisuslik ühiskond, tsiviilühiskond, võrdsusühiskond). Vana- ja keskaja arusaamad ei eristanud ühiskonda ja riiki; ajaloofilosoofiliste arutluste põhiaineks oli riigi ja selle aluseks olevate inimsuhete (poliitika, politoloogia, õigus, õigusteadus, õigusfilosoofia) olemus. Usuline pärimuslik ühiskonnakäsitus, mille kohaselt oli ühiskonna lähtemudeliks kiriklik hierarhia, valdas Euroopas 17.–18. sajandini. Religiooni mõjust vaba ühiskonnakäsituse sõnastas J. Locke, kes vaatles ühiskonda kui ühiskondliku lepingu tulemust. Samal ajal kujunes ka kujutlus ühiskonnast kui riigiga samastumatust nähtusest, sellest alates on riiki vaadeldud kui ühiskonna ühte elementi. G. W. F. Hegel eristas ühiskonnas kolme taset: perekond on subjektiivse ja piiratud ratsionaalsuse valdkond, tsiviilühiskond ja riik on objektiivse vaimu valdkonnad. 19. sajandi keskpaigani peeti ühiskonnaks selliste indiviidide summat, kelle käitumine lähtub ainult inimese põhiloomusest tulenevatest vajadustest. K. Marx rõhutas ühiskastruktuuride sõltumist tootmisest (ajalooline materialism, sotsialism). Positivism (A. Comte, H. Spencer) rõhutas uudselt, et ühiskond pole pelgalt indiviidide hulka tähistav üldmõiste, vaid sõltumatu olemus, mis ei samastu teda moodustavate indiviididega. Samuti on leidnud tunnustust käsitus, et ühiskond pole ainult psühholoogiline nähtus, vaid ka sotsiaalne tegelikkus, mis on kujunenud sotsioloogilise uurimistöö aineks (sotsioloogia). 20. sajandil hakati eristama ühiskonda kui tervikut (ingl society) tema autonoomsetest allstruktuuridest (kogukond, ingl community). Hoolimata uurijate huvist ühiskonna kui terviku ja ühiskondlike suhete vastu viimaste sajandite vältel pole suudetud luua ühiskonna üldtunnustatud definitsiooni ega piiritleda teda moodustavate indiviidide ning ühiskondlike institutsioonide suhteid ühiskonna kui tervikuga. Sedalaadi raskusi on põhjustanud peamiselt nüüdisaegsel individualismil põhinev inimesekäsitus, mida ei saa ühitada käsitusega ühiskonnast kui orgaanilisest tervikust. Pärast II maailmasõda on enim uuritud ühiskonna stabiilsuse ja ebastabiilsuse põhjusi; ühiskonna stabiilsuse põhiliseks tagatiseks on peetud tema allstruktuuride omavahelist ühilduvust (konservatism, liberalism, neokonservatism, sotsiaaldemokraatia). Nüüdisaegset ühiskonnaakäsitust on enim mõjutanud R. Aroni, R. Dahrendorfi, J. Habermasi, M. Horkheimeri, R. Nozicki (s 1938), K. Popperi jmt uurimused.

EE 10, 1998