Mälestustahvel Bakuus majal, kus Mikail Abdullajev elas

Mikayıl Abdullayev [mikajõl] (venepäraselt Mihail Abdullajev; 19. XII 1921 Bakuu – 21. VIII 2002 Bakuu), Aserbaidžaani maalikunstnik ja graafik, NSV Liidu Kunstide Akadeemia kirjavahetaja- (1958) ja tegevliige (1988), Aserbaidžaani teeneline kunstitegelane (1955), NSV Liidu rahvakunstnik (1963).

Õppis 1935–39 Aserbaidžaani kunstitehnikumis ja 1939–49 Moskva Surikovi-nimelises kunstiinstituudis Sergei Gerassimovi juures.

Loomingus valitsevad lüürilised teemad, maalis peamiselt olustikustseene („Õhtu” 1947, „Mingetšauri tuled” 1948", „Õnne ehitajad” 1951, „Rõõm” 1956, „Hatšmasi tüdrukud” 1982) ja maastikke (kolmikmaal „Aserbaidžaani põldudel” 1962–65), tegi ka akvarelle ja joonistusi („Araksi teisel kaldal” 1950). Lõi hulgaliselt kirjanike ja kunstitegelaste portreesid („Üzeyir Hacıbәyov” 1944, „М. Gorki Bakuus 1928. aastal” 1950, „Səməd Vurğun” 1944, 1959, 1975, „Mirzə Fətəli Axundov” 1962, „İmadəddin Nəsimi” 1973, „Pianist Fərhad Bədəlbəyli” 1975). Reisis 1956–71 Indias, Afganistanis, Poolas, Itaalias jmt riigis. Reisimuljete aineil valmis arvukalt portreesid (Indira Gandhi, Renato Guttuso, Giacomo Manzù) ja olustikumaale „Itaalia” (1956), „Rajasthani naised” (1960), sari „Mööda Indiat” (1957, Jawaharlal Nehru rahvusvaheline preemia 1970).

Olulisel kohal loomingus oli raamatugraafika, illustreeris Aserbaidžaani rahvuseepose („Dädä Gorgudi raamat”) ja paljude kirjanike (Nizami, Füzuli, Vagif, М. Axundov, Sabir, Səməd Vurğun, Rəsul Rza jmt) raamatuid. Kujundas Bakuu Nizami metroojaama (pannoo ja Nizami portree, 1985).

Töid on eksponeeritud näitustel Pariisis, Londonis, Berliinis, Montrealis, Prahas, Budapestis, Belgradis, Sofias, Varssavis, Delhis, Kairos, Brüsselis, Moskvas jm.

Lenini orden (1959). 

EE 1, 1985; täiendatud 2015