juhuluule, mingi sündmuse (näiteks ristsete, sünnipäeva, pulmade, matuste) pidulikustamiseks, tervituseks või pühenduseks kirjutatud (sageli tellitud) tarbeluule, enamasti vähese kirjandusliku väärtusega. Harrastati 14.–18. sajandil. Barokiajastul oli moes ülevas stiilis allegooriline, antiikmütoloogia motiividega ja erootiliste motiividega pulmaluule ning leinaluule. Kasutati aleksandriini, soneti ja oodi vormi.

Värsivormis pühendusi hakkasid kreeka, ladina, saksa ja eesti keeles kirjutama ka Tallinna luulehuvilised. Varaseim eestikeelne juhuluuletus on Reiner Brocmanni aastast 1637 pärinev pulmalaul; tema, Heinrich Göseken vanema, Georg Salemanni, Olaus Georg Saleniuse ja mitme teise 17.–18. sajandil loodud eestikeelseid juhuluuletusi on säilinud üle 30. Juhuluule hulka võib lugeda ka Käsu Hansu lõunaeestikeelse kaebelaulu „Oh! ma waene Tardo Liin” (1708).

Kirjandus

• V. Alttoa, A. Valmet. 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule. Tallinn, 1973
• R. Brockmann. Teosed. Tallinn, 2000.

EE 12, 2003; VE, 2006