Merikajakas

Naerukajakas

kajaklased (Laridae; ingl gulls, vn чайковыe), sugukond kogu maailmas elutsevaid kurvitsalisi; 63 liiki, Eestis on kohatud 15 liiki. Kajaklased on tüüpilised rannikulinnud, kuid osa tuleb maismaale vaid pesitsusajaks (näiteks kaljukajakas). Kajaklastel on tihe sulestik, noor- ja vanalinnul on see erinev. Isas- ja emaslinnud on välimuselt samased ja on liigiks kõige kergemini määratavad. Noored kajakad on pruunikirjud ja üleminekutega ning nende liigi määramine, eriti suurkajakate puhul, on raske. Alles neljandal eluaastal omandavad kajakad vanalinnu sulestiku. Kajaklaste jalgadel on ujulestad, nad ujuvad hästi, kuid ei sukeldu; meisterlikud lendajad, viibivad kaua lennus. Kajaklaste menüü on mitmekesine, sisaldades näiteks kala, selgrootuid, raipeid ja mitmesuguseid jäätmeid, samuti teiste lindude mune ja poegi. Jäätmete osakaal võib kajakate toidus olla küllalt suur ja prügilaid külastavad kajakad massiliselt, ka linnades suureneb kajaklaste arvukus sealt hõpsasti hangitava toidu pärast. Toitu otsitakse ka künnimaalt ja värskelt niidetud rohumaalt. Monogaamsed; koos elatakse ja pesitsetakse suurte kolooniatena. Pesa paikneb maas (kujutab endast taimedest kokkukuhjatud hunnikut). Järjest enam tuleb linnades ette katustel pesitsemist. Kurnas on 1–4 muna, neid hauvad mõlemad vanalinnud, ka poegi hooldavad nad koos. Pojad kooruvad udusulgedega kattunult, nad on pesahülgajad, kuid püsivad lennuvõimestumiseni pesa läheduses (kalakajakal hakkavad pojad lendama näiteks 35, hõbekajakal 35–40 päeva vanuselt).

Eestis kohatud 15 kajakaliigist on tavalisimad kalakajakas, naerukajakas, hõbekajakas ja merikajakas (sisemaal teda ei ole). Vähearvukad ja ohustatud on väikekajakas ja tõmmukajakas; neist esimene on looduskaitse II kaitsekategooria ja Eesti punase raamatu ohualdiste kategooria ning teine looduskaitse II kaitsekategooria ja Eesti punase raamatu ohustatute kategooria liik. Eesti kajaklased on rändlinnud, kuid mõnel aastal jäävad nad hulgaliselt talvitama (eriti linnades). Looduslikest elupaikadest eelistavad tõmmu-, meri-, hõbe- ja kalakajakas pesitsemiseks väikesi meresaari ja laide. Väiksemal arvul on nende pesakolooniaid mandri rannikul, hõbekajakal ja kalakajakal ka siseveekogudel ning rabades. Naerukajakas pesitseb peale meresaarte ja roostike arvukalt ka taimestikurikastel siseveekogudel.

EE 4, 1989; MerLe, 1996; muudetud 2011