Kärner, Jaan

Jaan Kärner (pseudonüümid Non, -r., Amoeba, Atavus, Sepia; 27. V 1891 Kirepi vald, Rõngu kihelkond – 3. IV 1958 Tartu), kirjanik, kirjandus- ja teatrikriitik, kultuuriloolane, tõlkija. Vanemad talunikud.

Õppis 1901–06 Uderna ministeeriumikoolis ning 1911–12 ja 1914 Moskva A. Šanjavski nimelise rahvaülikooli ajaloo-osakonnas. Ajakirjanduslikku tegevust alustas 1910 Tallinnas Virulase toimetuses, töötas 1912–20 mitme ajalehe juures (PostimeesPäevalehtKajaSakala, vasakpoolsed väljaanded). Oli 1917–20 Eestis pahempoolsete esseeride juhte ja nende esindajana Asutava Kogu liige, toimetas selle partei ja Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu ajalehte Töö Hääl. 1921–36 oli peamiselt vabakutseline kirjanik (toimetas 1927–29 ajakirja Looming), 1936–38 ajakirja Tänapäev ning 1940–41 kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst toimetaja, 1941–44 NSV Liidu tagalas, 1944–46 Tallinnas kirjastustöötaja ja Loomingu toimetaja.

Loomingu olulisim ja mahukam osa on luule (luulekogud „Maises ringis”, 1919; „Aja laulud”, 1921; „Lõikuskuu”, 1925; „Rändur vilistab”, 1928; „Inimene ristteel”, 1932; „Käidud teedelt”, 1939; „Kodumaa käsk”, 1943 jt ning värssromaan „Bianka ja Ruth”, 1923). Lisaks luule- ja proosaloomingule (romaanid „Naine vaesest maailmast”, 1930; „Soodoma kroonika”, 1934; „Tõusev rahvas” 2 köidet 1936–37 ja „Pidu kestab”, 1938; mälestused „Kadunud aegade hämarusest”, 1935 ja „Öösiti kumavad linnad”, 1939) kirjutanud 4 näidendit, teatriloo- ja ajaloouurimusi („Ärkamisaegne Eesti ühiskond”, 1924), avaldanud kirjanduskriitikat („Eesti uuemad luuletajad: kriitiline ülevaade eesti luulest 1914–1924”, 1925), tõlkinud saksa ja vene kirjandust. Teatrikriitikuna analüüsis Estonia algaastate lavastusi, 1930. aastail peamiselt rahvuslikku dramaturgiat. Avaldanud artikli „Teatrikunst ja Moskva Kunstiteater” Noor-Eesti „Teatriraamatus” (1913).

Eesti NSV teeneline kirjanik (1946). Nõukogude Eesti preemia 1947. 

Töid

  • Eesti teatri ajalugu. I. Tallinn, 1922
  • Eesti näitelava XIX aastasajal. Tallinn, 1923.
  • Estonia” kuuskümmend aastat: kroonika 1865–1925. Tallinn, 1925
  • Lehed tuulde: ääremärkusi ja arvustusi 1911–22. Tartu, 1924
  • Lehed tuulde: esseid ja artikleid 1925 – 1937. II. Tartu, 1937
  • Lehed tuulde: ajaloolisi ja kultuuriloolisi uurimusi, kirjanduskriitikat, publitsistikat. Tallinn, 1958

Näidendid:

  • Ainus idealist. Tallinn, 1922
  • Kangelane. Tartu, 1924
  • Merihärg & Co ajab Venemaaga äri. Tartu, 1932
  • Usutaganeja. Tartu, 1934

Kirjandus

  • K. Muru. Jaan Kärner nõukogude luuletajana. (1940–1958). Tallinn, 1963
  • M. Kalda. Jaan Kärner kirjanduskriitikuna. Tallinn, 1964
  • A. Adson. "Estoonia" teater. Kuuskümmend aastat. – Vaba Maa, 19. november 1925
  • H. Raudsepp. Jooni Jaan Kärneri proosatoodangust; A. Sang. Jaan Kärneri luule. – Looming 1941, 5/6
  • O. Urgart. Jaan Kärneri võitlev luule. – Looming 1951, 5
  • [Nekroloog]. – Sirp ja Vasar, 4. aprill 1958
  • M. Kalda. Kärner kitseks „Loomingu“ aias. – Sirp, 31. mai 1991; Mis mees ta on? Tallinn, 2000
  • O. Kruus. Jaan Kärner. – Eesti Elu, 28. juuni 1991
  • L. Tormis. Saateks. – Teatri-raamat. Tallinn, 2002

Arhiivimaterjale

  • Eesti Kultuurilooline Arhiiv, fond 242

Välislinke

EE 5, 1990; Eesti kirjanike leksikon, 2000 (M. Kalda); EE 14, 2000; ETBL, 2000 (K. Haan); täiendatud 2012