merepõhja maavarad
merepõhja maavarad (ingl sea resources, vn морские природные ресурсы). Mererannikust kuni maailmamere suurte sügavusteni leidub paljudes piirkondades palju mitmesuguseid maavarasid. Seoses tehniliste vahendite täiustumisega on juba praegu võimalik merepõhja maavarade tootmine. Esialgu on kättesaadavad vaid šelfi ülemise osa ning rannavööndi maavarad, katsetootmine toimub aga järjest suuremates ookeani sügavustes. Merepõhja maavarasid sisaldavad rannikupuisted, s.o mitmesuguse kuju ja vormiga kuhjekehad rannavööndis (näiteks barrid, rannavallid), kus leidub kasulikke mineraale. Pideva lainetuse ja hoovuste toime mõjul sorteerub mineraalne purdmaterjal osakeste erikaalu, suuruse, kuju, mineraalse koostise järgi – rannasetetes kujunevad kohati raskete mineraalide suurenenud kontsentratsioonid, mis võivad ulatuda 80–95%-ni. Nüüdisrannavööndite liivarandadele on iseloomulikud kuni 1 m paksused ning kuni 20–30%-ni looduslikult rikastatud raskete mineraalide kihid. Veealusel rannanõlval, barride ja veealuste vallide levialal, s.o 0,5–15 km rannajoonest mere poole on kasulike mineraalide kontsentratsioon harilikult väiksem, s.o 4–10%, mõnes eriti rikkas leiukohas võib see ulatuda 20–25%-ni. Need veealused leiukohad paiknevad mitmesaja meetri laiuste ribadena kümnete kilomeetrite pikkuselt rööbiti rannajoonega. Olulisimad puistmaardlates leiduvad mineraalid on ilmeniit, rutiil, tsirkoon ja monatsiit – need on suhteliselt rasked mineraalid ja moodustavad kohati rannikul ka tööstuslikke maardlaid (näiteks Austraalias). Haruldasemad on kulla, teemandi, plaatina ja kassiteriidi tööstuslikud maardlad. Kuid näiteks USA toodab umbes 90% oma vajaminevast plaatinast just rannikupuisteist. Tuntud on ka Edela-Aafrika teemandirikkad ranna- ja rannalähedase merepõhja liivad. Teemantide varu hinnatakse rannaterrassides enam kui 30 miljonile karaadile, lisaks on šelfisetteis teemante ligikaudu 10 miljonit karaati. Merepõhja maavarasid leidub ka šelfi sügavamais osades ning mandrinõlval. Eeskätt on need ookeani šelfi piires, troopikas leidub fosforiidikonkretsioone, mis sisaldavad kuni 30% fosforhapet. Konkretsioonide esinemine seostub kohati tõusikvoolu nähtusega. Arvatakse, et ookeanidest saadavast fosforist jätkuks inimkonna vajadusteks vähemalt 1000 aastaks. 2000–6000 m sügavuses on meresetetes glaukoniiti, mis sisaldab 4–9,5% kaaliumoksiidi. See mineraal on potentsiaalne kaaliumväetiste tooraine. Ookeanide põhjas, harilikult sügavamal kui 3000 m, leidub laialdastel aladel suurel hulgal raua- ja mangaanikonkretsioone, mis sisaldavad peale põhikomponentide mangaani (15–50%) ja raua (14–27%) hulgaliselt lisandeid – koobaltit, vaske ja niklit –, need pakuvadki tööstusele erilist huvi. Kuigi raua- ja mangaani konkretsioonide suurem osa paikneb ookeanide sügavates osades, leitakse neid ka madalamalt (näiteks Blake’i platool Atlandi ookeanis toimus umbes 750 m sügavuses katsetootmine juba 1970. aastal). Ka Läänemeres, sh Eesti rannikumeres, leidub samasuguseid moodustisi sügavamal kui 20–25 m (näiteks Liivi ja Soome lahes). Konkretsioonide varu maailmameres on hiiglaslik. Nende ligikaudne kogus on 1,66 x 1012 t. Omaette rühma merepõhja maavarade hulgas moodustavad energeetilised maavarad. Nafta ja maagaasi merealune varu moodustab 60–70% kogu maailma varust. Praeguseks teatakse sadu leiukohti šelfialadel, kuid seni ekspluateeritakse enamasti neid, kus vee sügavus on alla 200 m. Tuntuim naftarikas piirkond on Pärsia laht, kus paikneb ligi 60% maailma naftavarust. Pärsia lahes on ka palju maagaasi, s.o 40% maailma maagaasivarust. Tähtis naftapiirkond on ka Venezuela laht, samuti Mehhiko ja Guinea laht ning eriti Põhjameri. Viimase varu kasutuselevõtt on eriti kiire olnud 1980. aastail. Šelfi ülemises osas leidub ka näiteks kivisütt, rauamaaki jt maavarasid, mille leiukohad on jätk mandri rannikualade leiukohtadele. Merealuseid kivisöe leiukohti on teada üle 100, sütt toodetakse umbes 70-s (Jaapan toodab umbes 30% ja Suurbritannia umbes 10% söe kogutoodangust merealustest leiukohtadest). Ka rauamaagikaevandusi, mille šahtid ulatuvad maismaalt šelfi alale, on enam kui 100. Mõni kaevanduskäik ulatub rannajoonest kuni 10 km kaugusele ja 100 m sügavusele.
MerLe, 1996; muudetud 2011
