Valdav osa rahvastikust on usbekid (80%). Arvukaimad rahvusvähemused on peamiselt linnades elavad venelased (5,5%) ja tatarlased (1,5%), Amudarja alamjooksul paiknevat Karakalpakkiat asustavad karakalpakid (2,5%), kogu Usbekistanis elab tadžikke (hinnangu järgi 5%) ja kasahhe (3%). Ülejäänud 6% on põhiliselt kirgiisid, korealased, ukrainlased, türkmeenid, juudid ja türklased.

74,3% Usbekistani rahvastikust kõneleb usbeki, 14,2% vene ja 4,4% tadžiki keelt. 1994 võeti taas kasutusele ladina tähestik (oli kasutusel 1929–40, 1940–94 kasutati vene tähestikku). Usklikud on põhiliselt muslimid (88%, neist enamik sunniidid) ja õigeusklikud (9%, peamiselt venelased).

Riiki on saabunud ligi 40 000 Tadžikistani ja 5250 Afganistani põgenikku. Islamistlike sisside lahingutegevuse, piiri osalise mineerimise ja turvaala rajamise tõttu on valitsuse korraldusel riigi sees ümber asustatud 3000 Tadžikistani piiri ääres paiknevate külade elanikku. Keskmine asustustihedus on 59 in/km², rahvastik paikneb äärmiselt ebaühtlaselt ja on koondunud riigi lõuna- ja edelaossa. Toshkendi oaasis ning Farg‘ona ja Zarafshoni orus elab üle 200 in/km², Kõzõlkumi kõrbes ja Üstirti lavamaal alla 1 in/km². Maarahvastiku osatähtsus on viimastel aastatel suurenenud (1994 elas maapiirkondades 59%, 2005. aastal 63% rahvastikust). Usbekistanis on negatiivne mehaaniline iive (2006 lahkus riigist 1,5 inimest 1000 inimese kohta, paljud läksid Venemaale tööle). Täiskasvanute kirjaoskus on üle 99%.

EE 15, 2006