õigeusk

õigeusk (vn православие, kr orthodoxia), ristiusk (kristlus), mille välised pärimuslikud vormid kujunesid Ida-Rooma riigis (Palestiinas, Väike-Aasias, Kreekas ja Egiptuses, kus liturgia ja õpetuse keeleks oli kreeka keel) ja mis sai Bütsantsi riigiusundiks. Sealt levis õigeusk ka Balkanile (Bulgaariasse, Serbiasse), Ida-Euroopasse (Rumeeniasse, Moldovasse), Armeeniasse, Gruusiasse ja Venemaale, kus Kiievi-Vene vürst Vladimir kehtestas selle 988 riigiusundina. Novgorodi Venest levis õigeusk varakult ka Karjalasse.

Õigeusu alused

Nikaia usutunnistuse kohaselt on õigeusk katoolne ortodoksne ristiusk ja ta on säilitanud muutumatul kujul Jeesuse Kristuse ilmutuse, mida on edasi andnud apostlid ja tõlgendanud kirikuisad. Antiikfilosoofia (platonismi, uusplatonismi) põhjal on kujunenud Piiblil ja apostellikul järglusel põhinev pärimus; selle on sõnastanud aastani 787 toimunud oikumeenilised kirikukogud. Hilisemate kohalike kirikukogude arvamusi ja neist lähtunud suundi, mis on olulised ladina kultuuri raames kujunenud katoliikluses, õigeusk ei tunnista, pidades neid eksituseks. Nn filioque-küsimus (kolmainsus), mida õigeusk peab katolitsismi eksimuste peapõhjuseks, ajendas ristiusu traditsiooni lõhenemise, mis lõppes 1054 kirikulõhega (skisma; 1965 tühistasid paavst ja Konstantinoopoli patriarh vastastikku 1054 kehtestatud kirikuvande).

Õigeusu pärimuses kuuluvad lahutamatult kokku õpetus, jumalateenistus ja usuline kogemus. Erinevalt katoliku kirikust ei pea õigeusk põhjendatuks usuõpetuse dogmaatilise külje eelisarengut, sest koguduse elust, tegelikust jumalatundmisest ja headest tegudest eraldi seisvana ei ole sellel usulist tähendust. Õpetust (skolastilist teoloogiat) käsitatakse üksnes kui abivahendit ilmutatud tõe ja usulise kogemuse piiritlemisel. Sellest johtuvalt tähtsustatakse negatiivset ehk apofaatilist tunnetust, mis keeldub ammendamast usu sügavusi mõistuspärasel ja loogilisel teel. Seetõttu on õigeusus kesksel kohal liturgia ning selle piltlikud ja kujundlikud meeleliselt haaravad väljendusvormid (nt kirikulaul, ikoonid). Õigeusu pärimuse põhiliseks kandvaks jõuks on olnud munklus, mis järgib Basileios Suure rajatud korda, ning pühakute ja eriti Jumalaema (Maarja) austamine.

Õigeusu kirikukorraldus

Kirikukorralduse lähtealuseks on apostellik järglus: kõik kohalikud kirikud, mille eesotsas on piiskop, on apostlite asutatud kiriku järglased. Piiskopi ametissepühitsemine kehastab kiriku algset ja ülemaist ühtsust ning selle kestmist ajaloos. Piiskopkonnad liituvad kirikukogude ehk sinodite kaudu suuremateks, piirkondi või kogu riiki hõlmavateks ühendusteks. Nende eesotsas on tavaliselt suurima linna (metropoli) piiskop ehk metropoliit. Viis tähtsaimat metropooliat (Konstantinoopol, Aleksandria, Antiookia, Jeruusalemm ja Rooma) said patriarhaadi staatuse, Roomal oli auprimaadi staatus; pärast õigeusu ja katoliku kiriku lahknemist kuulub auprimaat Konstantinoopoli patriarhile, kes on seetõttu kogumaailmne ehk oikumeeniline patriarh.

Aja jooksul on metropooliad kujunenud enamasti rahvuskirikuteks, mis on saanud halduslikult iseseisvaks (autokefaalseks). Kirikliku ja ilmaliku poliitilise võimu põimumine on tekitanud riigikiriku probleemi (tsesaropapism) ja kirikliku natsionalismi ning sellest tulenevad eri maade kirikute alluvuslikud vastuolud. Autokefaalseid kirikuid on 14 või 15. Peale vanade, oikumeeniliste kirikukogude tunnustusega patriarhaatide on olemas uued: Moskva (vene õigeusu kirik, vanausulised), Serbia (aastast 1219), Rumeenia (aastast 1925), Bulgaaria (aastast 1235, taastatud 1953) ja Gruusia patriarhaat (aastast 466) ning autokefaalsed Küprose (aastast 431), Kreeka (aastast 1850), Poola (aastast 1924), Albaania (aastast 1937), Tšehhi ja Slovakkia (aastast 1951) ning Ameerika (aastast 1970; iseseisvuse andis Moskva patriarh, teised seda ei tunnista) kirik.

Lisaks on autonoomsed kirikud, mille piiskopi või metropoliidi nimetab ametisse emakiriku patriarh. Autonoomsed on näiteks Soome (aastast 1920), Eesti (1920, taastunnustatud 1996), Kreeta (aastast 1961), Jaapani (aastast 1970) jmt kirik.

Õigeusu kirikuid nimetatakse üldistavalt ka idakirikuiks.

Õigeusu jumalateenistustavasid järgivad orientaalsed Egiptuse kopti kirik, Etioopia kirik, Armeenia kirik, Süüria õigeusu kirik ja India õigeusu kirik.

Õigeusk Eestis

Eestis hakkas õigeusk laiemalt levima 1840. aastail (usuvahetusliikumine) Vene riigivõimu vahetul kehutusel ja toetusel, kogudused olid Moskva patriarhaadi alluvuses; 1917 moodustati neist piiskopkond, 1920 sai õigeusu kirik Eestis autonoomseks, 1923 lahkuti Moskva alluvusest, 1923–44 oli Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) oikumeenilise patriarhi alluvuses. 1945 allutati õigeusu kogudused sunniviisil ja kanoonilist korda eirates taas Moskvale – Vene Õigeusu Kiriku Eesti ja Tallinna piiskopkonnana (vt Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, MPEÕK). EAÕK jätkas tegevust paguluses. 1993–96 taastas EAÕK oma tegevuse ja eraldus Moskva alluvuses tegutsevatest kogudustest (84-st Eesti õigeusu kogudusest hõlmab EAÕK 54).

Kirjandus

  • М. Palli. Apostlik õigeusk katoolse kiriku traditsioon. Akadeemia, 1996, nr 7
  • Õigeusu alused: sissejuhatus Õigeusu Kiriku õpetusse. Tallinn 2004, 22009

EE 10, 1998; muudetud 2013