Eesti ala taimkate Vara-Holotseenis

Vara-Holotseeni ajal kasvas veekogudes palju vesiroose

Ka vesikuppe oli tol ajal ohtralt

Loomännikute sarnastes metsades valitses alustaimestikus leesikas

Põõsarindes kasvas sarapuud

Eesti ala taimkate Vara-Holotseenis. Vara-Holotseeni preboreaalne kliimastaadium (10 000–9000 aastat tagasi) oli eelmistest (arktlisest ja lähisarktilisest) soojem (juuli keskmine õhutemperatuur umbes 10–12 ºC). Sellal hakkasid Eestis kiiresti levima eeskätt kaasikud, aga ka männikud. Need metsad olid üpris hõredad ja kidurad, vähesel määral kasvas neis ka haaba, sarapuud ja jalakat, veelgi harvemini kuuske. Veekogudes leidus kohati ohtralt vesiroose, vesikuppe, hundinuie, tähk-vesikuuske (Myriophyllum spicatum), penikeeli, jõgitakjat ja teisi taimi.

Boreaalses kliimastaadiumis (9000–8000 aastat tagasi) oli Eesti alal soe ja kuiv. Kliimastaadiumi algul oli aasta keskmine õhutemperatuur enam-vähem sama kõrge kui praegu, lõpus aga isegi 1–2 kraadi võrra kõrgem. Hoogsalt hakkas suurenema männikute pindala ning arvatavasti kujunesid kasvukohaoludest johtuvalt välja eri tüüpi männikute peamised jooned. Lõuna- ja Kagu-Eesti liivastel aladel kasvas tõenäoliselt kuivemate  palumännikutega sarnanevaid metsi, rähkse moreeniga aladel võis vähesel määral olla ka hiljem salumännikuteks arenenud metsakooslusi, rannikupiirkonnas aga oli põlengualadele kasvanud nõmmemännikuid. Põhja- ja Loode-Eesti lavamaal, kus pinnakate oli väga õhuke või kohati täiesti puudus, olid männikud tõenäoliselt üpris sarnased praeguste loomännikutega. Nende metsade alustaimestus valitsesid leesikas, samblad ja samblikud. Kaasikuid oli eelkõige jõgede ja järvedega madalikel, eriti Eesti idaosas. Boreaalse kliimastaadiumi taimkatet iseloomustab peaaegu täielik kuusikute puudumine; kuuse tolmuterasid leidub uuesti alles staadiumi lõpuosa turbalasundite setetes.

Boreaalse kliimastaadiumi teisel poolel hakkasid madalad järved sooja ja eelnevast niiskema kliima mõjul kiiresti soostuma. Madalsood, milles valitsesid pruunsamblad, lubjalembesed tarnad ja teised lõikheinalised ning hõreda põõsarinde moodustas sookask, hõivasid aegamööda laialdasi alasid. Staadiumi lõpupoole hakkasid välja kujunema lammimetsad, mille puurindes oli esialgu kõige enam sangleppa (Alnus glutinosa), vähem halli leppa ja künnapuud.

Vara-Holotseenist pärinevad ka Eesti esimesed inimtegevuse jäljed. Mesoliitikumi asulaid on leitud Pärnu jõe kallastelt, Kunda järve setteist ja Emajõe jõgikonnast. Tolleaegne inimene tegeles eelkõige kalapüügi ja jahindusega ning oma asula lähiümbruses korilusega. Põllukultuure Eestis sel ajal veel ei tuntud, koduloomadest peeti vaid koera. Hõreda ja väikesearvulise asustuse tõttu oli inimese mõju looduslikule taimkattele sellal tühine. Harvad teerajad, väheldased lagendikud ja puisniidutaolised alad siin-seal laagripaikade lähiümbruses, kohati ka suuremad põlendikud, mille algne taimkate võrdlemisi kergesti taastus – sellised olid peamised jäljed, mis preboreaalse, boreaalse ja peaaegu kogu atlantilise kliimastaadiumi kestel märkisid inimese olemasolu. Asustuse paiknemine sõltus paljuski suhteliselt kiiresti muutuvast rannajoonest, sest Vara-Holotseenis vaheldusid praeguse Läänemere kohal Joldia- ja Ehheneismere ning Antsülusjärve staadium; oluliselt mõjutas asustust ka kliima pehmenemisega seostuv metsade areng.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • T. Frey, L. Laasimer. Taimestiku ja taimkatte uurimisest Eesti NSV-s. Tallinn, 1979
  • L. Laasimer. Eesti NSV taimkate. Tallinn, 1965
  • J. Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn, 1997

Välislink

EE 11, 2002; muudetud 2011