Eesti kliima

Golfi ja Põhja-Atlandi hoovuse mõju tõttu on keskmised õhutemperatuurid Eesti alal kõrge­mad kui samadel laiustel Aasias ja Ameerikas. Kliimaerinevused tulenevad peamiselt Läänemere mõjust, eristatakse läänepoolsemat läänemerelist kliimavaldkonda ja idapoolset Sise-Eesti kliimavaldkonda.

Kõige soojem kuu on juuli (keskmine temperatuur Vil­sandil 16,3 °C, Tartus ja Võrus 17,1 °C), kõige külmem veebruar (Vilsandil –3,5, Narvas –7,6 °C).

Sajab keskmiselt 600, kõrgustikel kohati üle 700, saarte rannikualadel paiguti alla 500 mm/a.

Lumikattega päevi on enim Ida-Eestis (üle 130), lumikatte keskmine paksus on suurim Haanja kõrgustikul (24 cm).

Kliimat kujundavad tegurid

Läänemeri on peamine Eesti-sisese õhutemperatuuri erinevuste kujundaja. Sügiseti ja talvel hoiab ta rannikualad tunduvalt soojemana kui sisemaa

Eesti paikneb Ida-Euroopa lauskmaa loodenurgas 57º30′ ja 59º50′ pl vahel mereliselt kliimalt mandrilisele ülemineku vööndis. Suure geograafilise laiuse tõttu on siinsele kliimale iseloomulik päikesekiirguse ja õhutemperatuuri tunduv aastaajaline kõikumine. Eesti alal on pikk, tavaliselt püsiva lumikattega talv.

Suuresti erineb aastaajati ka valge ja pimeda aja pikkus. Suvisel pööripäeval on Lõuna-Eestis päeva pikkus 18 tundi ja Põhja-Eestis enam kui 18,5 tundi. Talvisel pööripäeval kestab valge aeg vastavalt 6,5 ning 6 tundi.

Eesti nagu kogu Euroopa kliimat mõjutavad Atlandi ookean, Põhja-Atlandi hoovus ja Islandi miinimum. Viimane kujutab endast tsüklonite kujunemise piirkonda, kus paljuaastane keskmine õhurõhk on naaberaladest madalam. Valitsevate läänetuultega kandub niiske mereline õhumass Atlandi ookeanilt suhteliselt kaugele mandri siseosasse. Külmal poolaastal toob see endaga kaasa tunduvalt soojema, soojal poolaastal aga mõnevõrra jahedama ilma. Selle tulemusena on aasta keskmine õhutemperatuur siin märksa kõrgem kui ida pool samade laiuskraadide kontinentaalsema kliimaga aladel. Valdavosa Eestis mahalangevatest sademetest pärineb Atlandilt.

Olulisi kliimaerinevusi kujundab kohalik aluspind. Mere mõjul on rannikuvööndis õhutemperatuuri ööpäevane ja aastane amplituud väiksem kui sisemaal. Mere termilise inertsuse tõttu on aastaringi kõige soojem ja kõige külmem aeg nihkunud ajaliselt hilisemaks. Rannikualal on pilvisus ja sademete hulk väiksemad ja lumikatte kestus lühem. Ühtlasi on seal päikesepaistet rohkem, õhk niiskem ja tuule kiirus suurem.

Kõrgustike kliima erineb madalamate alade omast. Kõrguse suurenedes keskmine õhutemperatuur langeb, pilvisus ja sademete hulk aga suurenevad ning lumikatte kestus pikeneb ja paksus suureneb. Esineb märkimisväärseid mikroklimaatilisi erinevusi. 

 

Meteoroloogiliste vaatluste jaamad (2008)

Hüdroloogiliste vaatluste jaamad (2008)

Tsüklonaalne tegevus

Tsüklonaalne tegevus hõlmab tsüklonite ehk madalrõhkkondade ja antitsüklonite ehk kõrgrõhkkondade tekkimise, arenemise, liikumise ja hääbumise. Aastas mõjutab Eesti ilma umbes 130 tsüklonit ja poole vähem antitsükloneid.

Ligi 2/3-l päevadel aastas on ilm madalrõhkkondade mõju all, seda enim sügisel ja talvel. Nad põhjustavad ilma suurt muutlikkust, tugevat tuult, sademeid ja järsku temperatuurii kõikumist. Enamik tsükloneid tekib Atlandi ookeani põhjaosa kohal ning liigub erinevaid trajektoore pidi üldsuunas läänest itta. Eesti ilmastikku mõjutavad ka Vahemere piirkonnas tekkinud lõunatsüklonid. Nende keskmine osatähtsus on 10–15% ja nende esinemissagedus on suurem suvel.

Eesti ilmastikku mõjutavate kõrgrõhkkondade kolm peamist tekkepiirkonda on Fennoskandia (peamiselt talvel), Assoori saarte ja Vahemere piirkond (peamiselt suvel) ning Ida-Euroopa lauskmaa.

Tsüklonite liikumisega kaasnevad atmosfäärifrondid (eri õhumasside kokkupuutepinnad), mis mõjutavad Eesti ilmastikku ligi pooltel päevadel aastas. Rohkem on neid sügisel ja eeltalvel, kõige vähem suvel. Külma frondi üleminekuga kaasneb õhutemperatuurii järsk langus, sooja frondiga aga tõus. Külmi fronte esineb suhteliselt rohkem soojal, sooje aga külmal poolaastal. Aastas tervikuna on umbes pooled frondid külmad ja kolmandik soojad, ülejäänud on hääbuvad oklusioonifrondid. Üle 2/3 kõigist frontidest saabub Eestisse läänekaartest.

Eestis on parasvöötme mereline ja mandriline õhk enam-vähem võrdse osatähtsusega. Sealjuures on kontinentaalse õhumassi esinemissagedus suurem talve II poolel, kevadel ja suve I poolel. Aeg-ajalt on talvel ja kevadel ka külma kuiva arktilise õhumassi sissetunge. Lõunatsüklonid võivad suvel tuua kaasa kaugele põhja ulatuvat palavat troopilist õhku.

Päikesekiirgus

Päeva jooksul maapinnale jõudva päikesekiirguse hulk oleneb päeva pikkusest, päikese kõrgusest, pilvisusest ja atmosfääri puhtusest. Eesti kiirgusolude territoriaalse varieeruvuse põhjustavad peamiselt pilvisuse iseärasused. Erinevused on suuremad soojal aastaajal, kui sisemaal on soodsamad olud rünkpilvede tekkeks ja seega on võrreldes rannikualaga päikesepaistet vähem. Aastas on päikesepaistet keskmiselt 1600–1900 tundi, mis on 36–44% selle suurimast võimalikust väärtusest.

Kiirguskliimaandmed 1966.–98. aasta kohta on esitatud Tõravere aktinomeetriajaama mõõtmistulemuste abil. Tõraveres tehtud mõõtmise andmeil saab maapind päikese summaarset kiirgust (otsese ja hajusa kiirguse summa) aastas ligi 3500 MJ/m2. Otsest kiirgust on selles 48%. Suvekuudel on otsese kiirguse osatähtsus keskmiselt 50–54, talvel vaid 17–30%. Maist augustinini jõuab maapinnale ligikaudu 2/3 summaarse kiirguse ja 70% otsese kiirguse aastasummast. Osa maapinnale langenud päikesekiirgusest neeldub pinnases, osa hajutatakse tagasi atmosfääri. Nendevaheline suhe oleneb aluspinna omadustest: vesi neelab kuni 95% päikesekiirgust, värske kohev lumi aga ainult 5–6%. Maapinna kiirgusbilanss kujuneb päikesekiirguse ning aluspinna ja atmosfääri soojuskiirguse koosmõjul. Kogu aasta vältel saadab maapind rohkem soojuskiirgust atmosfääri, kui ta sealt vastu saab. Kiirgusbilanss on suurema osa aastast positiivne. Vaid novembrist veebruarini kaotab maapind rohkem kiirgusenergiat, kui ta päikeselt ja atmosfäärist juurde saab.

Päikesekiirguse keskmised kuu- ja aastasummad Tõravere aktinomeetriajaama 1966.–99. aasta andmetel

Eesti kiirgusolude territoriaalse varieeruvuse põhjustavad peamiselt pilvisuse iseärasused. Erinevused on suuremad soojal aastaajal, kui sisemaal on soodsamad olud rünkpilvede tekkeks ja seega on võrreldes rannikualaga päikesepaistet vähem.

  • Tõravere aktinomeetriajaama (58º15′ pl, 26º28′ ip) kiirguskliimanäitajate keskmised väärtused 1966–2005
    Kuu ja aasta Madal pilvisus (pallides) Üldpilvisus (pallides) Päikesepaiste kestus (tundides)* Otsene kiirgus horisontaalsele pinnale (MJ/m2) Hajus kiirgus (MJ/m2) Summaarne kiirgus (MJ/m2) Aluspinna albeedo Aluspinnas neeldunud päikesekiirgus (MJ/m2) Kiirgusbilanss (MJ/m2)**
    I 7,0 8,2 33,6 9,3 36,3 45,6 0,63 16,2 –29,7
    II 6,3 7,7 61,5 31,9 77,7 109,6 0,67 34,5 –18,3
    III 5,1 7,0 125,4 106,1 149,5 255,6 0,49 126,6 30,3
    IV 4,5 6,9 172,6 179 200,7 379,7 0,23 294,1 162,2
    V 3,9 6,4 251,6 301 258,1 559,1 0,21 441,2 278,5
    VI 4,0 6,4 261,3 321 277,7 598,7 0,22 464,6 313,9
    VII 4,1 6,5 263,5 307,3 279,2 586,5 0,22 459 306,3
    VIII 4,2 6,5 221,2 231,3 228,4 459,7 0,21 361 224,4
    IX 5,1 7,1 145,1 118,8 149,4 268,2 0,21 210,5 107,4
    X 6 7,6 81,5 49,4 82,5 131,9 0,22 102,9 24,5
    XI 7,5 8,5 29,8 10,2 35,3 45,5 0,33 30 –17,1
    XII 7,4 8,3 25,8 5,2 23,5 28,7 0,53 13,2 –29,6
    Aasta 5,4 7,3 1672,5 1670,6 1798,7 3469,3 0,26 2553,9 1352,5
    * arvutatud 1967.–2005. aastate andmete põhjal
    ** 1966–2001

Õhutemperatuur

Aasta keskmine õhutemperatuuri kõikumine Tartus ja keskmine õhutemperatuuri lineaarne suund 1866–1999

Eestis on 20. sajandil globaalse kliimasoojenemise tõttu aasta keskmine õhutemperatuur tõusnud. 1866–99 on aasta keskmine õhutemperatuur tõusnud 0,7 ºC võrra. Põhiliselt on soojenenud talv ja kevad.

20. sajandi viimase kolmandiku (1966–99) õhutemperatuuri mõõtmisi saab vaadelda ilmajaamade andmete alusel. Nelja aastaaja kuu keskmised isotermid on kantud vastavatele kaartidele. Need on interpoleeritud vaid olemasolevate andmete põhjal. Kajastamata jäävad temperatuuri erinevused Lõuna-Eesti kõrgustikel, kus ilmajaamu pole olnud.

Läänemeri on peamine õhutemperatuuri Eesti-siseste erinevuste kujundaja. Sügisel ja talvel hoiab ta rannikualad tunduvalt soojemana kui sisemaa. Isotermid kulgevad siis põhja–lõuna-sihiliselt selliselt, et läänes on soojem ja idas külmem. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on Kesk- ja Ida-Eestis vahemikus –6 kuni –7 ºC, samas kui Lääne-Eesti saarestikus on see –2 kuni –4 ºC. Rannikul on külmim kuu veebruar, mil keskmine õhutemperatuur on kuni ühe kraadi võrra madalam kui jaanuaris.

Kevadel soojeneb sisemaa märgatavalt kiiremini kui meri. Seetõttu jäävad rannikualad ülejäänud Eestiga võrreldes jahedamaks. Maikuu keskmise temperatuuri erinevused ületavad 3,5 ºC. Suvel need kontrastid kaovad. Juuli keskmine temperatuur varieerub 16 ja 17,5 ºC vahel. Jahedaimad alad asuvad kõrgustikel, kõige soojemad aga madalaveeliste Pärnu lahe ja Väinamere rannikul. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus 4,4 kuni 6,6 ºC, madalaim kõrgustikel ja kõrgeim Lääne-Eesti saarte läänerannikul.

Absoluutne õhutemperatuuri maksimum on 35,6 ºC (11. VIII 1992 Võrus), miinimum aga –43,5 ºC (17. I 1940 Jõgeval). Vegetatsiooniperioodi pikkus on 180–195 päeva ning külmavaba perioodi pikkus 110–190 päeva. Pikimad on need Edela-Eesti rannikul, lühimad Kirde-Eestis.

Jaanuari keskmine õhutemperatuur 1966–99

Aprilli keskmine õhutemperatuur 1966–99

  

Juuli keskmine õhutemperatuur 1966–99

Oktoobri keskmine õhutemperatuur 1966–99

  

  • Kuude ja aasta keskmine õhutemperatuur 1966–99 (ºC)
    Vaatlusjaam I II III IV V VI VII VIII IX X XI XII Aasta
    Pakri –3,9 –4,4 –1,1 3,3 8,8 13,9 16,6 16 11,5 6,9 1,9 –1,5 5,6
    Kuusiku –5,7 –5,8 –1,8 3,8 10,2 14,6 16,3 15,1 10,2 5,4 0,5 –3,5 4,9
    Tallinn –4,9 –5,2 –1,5 3,5 9,6 14,5 16,6 15,6 10,7 6,0 1,1 –2,5 5,3
    Kunda –5,3 –5,6 –1,6 3,3 9,0 14,0 16,3 15,4 10,8 6,1 1,0 –2,7 5,0
    Jõhvi –6,8 –6,8 –2,2 3,5 9,8 14,5 16,3 15,1 10,1 5,1 –0,2 –4,2 4,5
    Narva –7,0 –6,8 –2,0 3,8 10,1 14,9 16,8 15,5 10,3 5,4 –0,1 –4,2 4,7
    Pärnu –4,9 –4,9 –1,3 3,9 10,9 15,6 17,5 16,6 11,7 6,6 1,4 –2,6 5,9
    Kihnu –3,5 –4,3 –1,5 3,0 9,6 14,6 17,1 16,9 12,6 7,9 3,1 –0,6 6,2
    Kuressaare –2,6 –3,9 –1,1 3,5 9,9 14,6 16,8 16,3 12,0 7,4 2,9 –0,7 6,2
    Sõrve –2,1 –2,9 –0,7 3,0 8,5 13,6 16,3 16,3 12,5 8,1 3,7 0,4 6,4
    Vilsandi –1,9 –2,8 –0,4 3,5 8,8 13,4 16,5 16,6 12,6 8,1 3,8 0,5 6,6
    Ristna –1,9 –2,9 –0,6 3,0 8,1 13,2 16,3 16,2 12,2 7,8 3,5 0,3 6,2
    Kärdla –3,2 –3,9 –1,0 3,3 8,8 13,8 16,3 15,8 11,4 6,9 2,4 –0,9 5,8
    Nigula –4,7 –5,0 –1,4 3,9 10,1 14,5 16,5 15,5 10,7 6,0 1,2 –2,5 5,4
    Tiirikoja –6,5 –6,7 –2,5 2,9 9,7 14,7 16,6 15,4 10,3 5,4 0,1 –3,9 4,6
    Väike-Maarja –6,7 –6,7 –2,4 3,3 9,9 14,4 16,1 14,9 9,8 4,8 –0,5 –4,4 4,4
    Türi –5,9 –5,8 –1,6 4,0 10,6 15,0 16,6 15,3 10,2 5,4 0,3 –3,7 5,1
    Jõgeva –6,5 –6,5 –2,1 4,0 10,6 15,0 16,5 15,2 10,0 5,2 0,0 –4,2 4,7
    Tartu –6,3 –6,1 –1,8 4,5 10,9 15,2 16,8 15,6 10,5 5,5 0,2 –3,9 5,1
    Viljandi –5,9 –5,6 –1,3 4,4 11 15,2 16,8 15,7 10,5 5,6 0,3 –3,6 5,3
    Valga –6,1 –5,6 –1,1 4,8 11,3 15,4 16,9 15,7 10,5 5,6 0,3 –3,9 5,3
    Võru –6,2 –5,7 –1,1 4,9 11,5 15,7 17,2 16,0 10,8 5,8 0,3 –3,9 5,4

Tuul

Eesti siseosades on aasta keskmine tuule kiirus alla 4 m/s, rannikul üle 6 m/s. Tuule kiirusel on ilmne sesoonsus. Sü­gisel ja talvel on tuul tugevam kui kevadel ja suvel. Tuule kiirus on suurim detsembris, väikseim juulis, sisemaal ka augustis. Tuuleroosides väljenduvad keskmisest suurema sagedusega lääne- ja lõunakaarte tuuled, väiksema sagedusega aga idakaarte tuuled.

Veelgi suuremad erinevused on sisemaal ja rannikul tormituule sageduses. Sisemaal esineb tormituult, mille kiirus on üle 15 m/s, harva, vaid mõni kord aastas, aga rannikul ja saartel on keskmiselt 20–30 tormipäeva. Tormide esinemise sagedus on viimastel aastakümnetel märgatavalt suurenenud.

Tormipäevade arv Vilsandis ja selle lineaarne suund 1948–99

Aastate 1981–2005 jaanuari tuuleroos Tallinn-Harku aeroloogiajaama andmeil

Õhuniiskus, pilvisus, sademed

Eesti paikneb niiske kliima vööndis, kus sademete hulk ületab summaarse auramise. Aasta keskmine suhteline õhuniiskus on 80–83%. Suurem on see talvekuudel ja väikseim mais, keskmiselt vaid 70%. Rannikualadel on õhuniiskus suurem kui sisemaal, eriti soojal poolaastal.

Aasta keskmine üldpilvisus on Eestis ligikaudu 7 palli. Kõige pilvisem on ilm novembris ja detsembris (8–9 palli), kõige selgem aga mais-juunis (5–6 palli). Rannikuvööndis on pilvisus märgatavalt väiksem kui sisemaal. Viimase 45 aasta andmed näitavad, et kogu Eesti alal on madalpilvisus suurenenud varakevadel 1,2 kuni 3,2 palli.

Kuude ja aasta keskmist sademete hulka 1966–98 võime vaadelda Eesti ilmajaamade ja -postide andmete alusel. Samade andmete alusel on interpoleeritud sademete aastasumma kaart. Sademete keskmine aastasumma varieerub 550–800 mm piires. Kõige vähem sademeid langeb harilikult rannikuvööndis. Eriti kuiv on seal kevadel ja suve esimesel poolel. Sademeterohkeimad alad paiknevad kõrgustikel ja läänerannikust 30–60 km kaugusel, rannajoonega rööbiti olevas sademetevööndis. Seal sajab suhteliselt rohkem sügisel ja eeltalvel. Eestis mõõdetud suurim sademete aastasumma on olnud 1157 mm (1990 Velise jõe keskjooksul Nääri vaatluspostis), kuusumma 351 mm (1987 augustis Haanjas) ja ööpäevasumma 148 mm (14. VII 1972 Saaremaal Metskülas).

Eesti sademete režiim on muutlik. Kuivad ja märjad päevad, kuud ja aastad vahelduvad ning keskmisele lähedast sademete hulka esineb suhteliselt harva. Minevikus on täheldatud sademeterohkete ja -vaeste perioodide reeglipärasemat vaheldumist. 7-aastane libisev keskmine näitab selget sademete hulga 25–30-aastast kõikumist. See kajastub veelgi ilmekamalt jõgede äravoolu ja järvede veetaseme pikaajalises kõikumises.

Sademete keskmise aastasumma aegrida 1866–99

Sademete keskmine aastasumma 1966–98 (mm)

  • Sademete keskmine kuu- ja aastasumma (mm) ning lumikatte kestus päevades 1966–98
    Ilmajaam, -post I II III IV V VI VII VIII IX X XI XII Aasta Lumi
    Tallinn 48 32 34 38 40 56 75 82 77 76 69 57 684 109
    Saku 50 33 35 39 46 66 90 88 90 84 72 57 745 107
    Pakri 38 27 30 31 30 48 58 65 62 64 58 49 553 97
    Kuusiku 52 40 42 40 45 61 85 82 81 82 76 62 742 117
    Kunda 32 23 24 32 39 55 69 74 67 60 47 37 560 112
    Sämi 38 28 29 35 41 57 78 88 80 65 55 46 640 114
    Jõhvi 36 30 33 41 42 65 83 85 85 76 63 48 685 132
    Narva 35 27 32 37 44 57 74 84 82 70 54 45 642 124
    Vihterpalu 47 34 37 36 40 51 70 81 80 82 72 61 690 88
    Nigula 43 32 36 37 40 49 73 82 74 77 71 58 673 109
    Konuvere  49 37 41 39 45 58 74 76 76 78 70 60 704 101
    Rohuküla 37 29 35 31 35 46 70 65 73 70 61 52 602 96
    Heltermaa 42 32 35 34 36 42 64 70 74 74 68 54 621 103
    Kärdla 44 33 35 34 40 41 66 71 77 74 78 59 646 99
    Ristna 47 35 37 35 36 38 56 62 68 72 78 63 628 93
    Uue-Lõve 53 40 44 40 37 49 74 72 81 83 85 69 728 94
    Kuressaare 41 31 33 35 34 45 59 63 71 72 72 55 613 91
    Sõrve 35 25 27 30 33 45 56 58 62 65 62 48 547 76
    Ruhnu 39 25 29 36 39 49 57 60 61 63 59 47 563 79
    Kihnu 32 23 26 34 40 52 61 59 69 60 59 42 549 93
    Pärnu 49 35 40 41 40 57 75 73 71 76 74 63 693 108
    Vanaküla 51 35 36 41 45 59 81 89 87 79 65 57 724 119
    Tahkuse 51 37 41 41 45 73 87 84 79 83 72 62 747 98
    Rannu-Jõesuu 37 28 28 31 47 62 74 71 60 53 52 43 587 118
    Vasknarva 35 29 33 39 45 62 75 75 76 65 57 46 635 124
    Tudu 46 35 34 39 45 58 86 76 77 70 66 57 686 122
    Tiirikoja 38 29 30 37 47 59 76 70 67 58 51 46 609 121
    Praaga 31 24 26 33 47 56 76 75 69 55 44 39 576 105
    Mehikoorma 36 29 29 38 52 69 74 79 64 52 47 43 612 104
    Väike-Maarja 38 28 32 35 43 65 82 89 79 75 60 47 671 134
    Jõgeva 41 31 33 37 49 64 82 83 68 66 57 48 660 119
    Tõrve 46 36 36 39 50 71 77 75 66 66 63 55 675 108
    Türi 47 34 39 41 47 67 88 90 80 75 69 58 735 117
    Massumõisa 50 36 40 39 55 75 83 82 78 74 71 56 736 113
    Viljandi 52 38 38 39 52 75 77 84 75 74 66 58 726 113
    Tõrva 50 38 38 40 54 67 77 79 72 67 68 55 707 115
    Valga 49 35 36 39 54 75 77 82 72 68 64 56 706 116
    Konnuvere  48 36 34 37 57 81 85 76 71 66 64 60 713 110
    Võru 38 29 29 37 51 69 81 77 69 57 53 45 635 113
    Räpina 39 31 30 40 53 72 82 83 68 55 53 46 653 113
    Koorvere  45 35 36 44 60 75 83 87 71 61 59 54 710 128
    Tõravere 37 29 30 36 55 68 74 80 68 59 53 43 632 102
    Kääpa 42 32 31 36 51 64 73 66 67 59 55 49 622 113
    Mauri 49 38 37 43 58 75 86 82 75 70 63 57 733 135

Lumikate

Lumikatte keskmine kestus on 75–135 päeva aastas. Õhu järsk külmenemine tekitab sageli puudele ja põõsastele härmatist

Lumikattele on iseloomulik väga suur territoriaalne ja ajaline muutlikkus. Lumikatte keskmine kestus on 75–135 päeva aastas. Kõige lühem on see Saaremaa läänerannikul, pikim aga Haanja ja Pandivere kõrgustikul. Lumikatte kestus on suures negatiivses korrelatsioonis talvise õhutemperatuuriga ja on viimase sajandi jooksul lühenenud. See suund pole siiski statistiliselt usaldusväärne.

Teine tähtis kliimanäitaja peale lumikatte kestuse on lumikatte paksus. See on aga piirkonniti sedavõrd muutlik, et üldisi seaduspärasusi on raske esile tuua. Siiski ilmneb, et rannikul on lumikate tavaliselt õhem ja kõrgustikel paksem.

Lumikatte keskmine kestus päevades 1966–98

Lumikatte keskmise kestuse aegrida päevades 1892–1998

  

Klimaatilised aastaajad

Klimaatiline aastaring 1966–99

Eestis eristatakse kaheksat klimaatilist aastaaega. Peale kevade, suve, sügise ja talve vaadeldakse klimaatiliste aastaaegadena kevadtalve ja varakevadet ning hilissügist ja eeltalve.

Lume sulamise periood on kevadtalv. Selle algus on päev, millest alates valitseb sulailm ja väheneb lumikatte paksus. Kevadtalveks loetakse ka hilisemad talvise lume sulamise järgsed ajutise lumikattega ja külmailmadega kevadised perioodid, juhul kui neid püsiva lumikatte lagunemisest eraldav ajavahemik ei ületa oluliselt nende endi kestust. Pärast lumikatte lõplikku kadumist algab varakevad. Selle jooksul toimub maapinna sulamine ja soojenemine. Taimede vegetatsiooniperioodi algusega saabub kevad kitsamas mõttes. Seda näitab ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv tõus üle 5 ºC. Ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsivat tõusu üle 13 ºC loetakse suve alguseks.

Ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv langemine alla 13 ºC on sügise alguseks. Valmivad õunad ja suviviljad. Sagenevad pilvised ja sademetega ilmad, saabuvad öökülmad. Kui taimede vegetatsiooniperiood lakkab ja ööpäeva keskmine õhutemperatuur langeb püsivalt alla 5 ºC, algab hilissügis. Sagenevad öökülmad ning lauspilvised ja vihmased päevad. Esimese ajutise lumikatte moodustumise ja esimeste külmailmadega algab eeltalv. Ööpäeva keskmine õhutemperatuur langeb eeltalve saabudes harilikult alla 0 ºC. Püsiva lumikatte tekkega määratletakse kitsamas mõttes talve ehk päristalve algus. Kui lumikatte moodustumisele eelneb lumeta külmailmade ajajärk, peetakse selle algust talve alguseks. Kui esimene lumi jääb püsima kogu talveks, siis jääb sel aastal eeltalvine aastaaeg hoopis vahele.

Klimaatiliste aastaaegade piirkondlikud erinevused on märkimisväärsed ja neid põhjustab peamiselt Läänemere mõju. Kevadtalv ja varakevad saabuvad kõige varem Saaremaa läänerannikul. Valdavalt jäävaba mere soojendava toime tõttu on lumikate õhuke ja kaob kiiresti. Kõige hiljem laguneb lumikate ja saabub varakevad Pandivere kõrgustikul.

Kevad kipub aga rannikul mere aeglase soojenemise tõttu pikaks venima. Päriskevad ja suvi algavad kõige varem Kagu-Eestis. See toimub keskmiselt nädal varem kui Põhja-Eestis ja enam kui kaks nädalat varem kui Lääne-Eesti rannikul.

Sügisaja klimaatiliste aastaaegade keskmine saabumisaeg on piirkonniti lähedane. Kõige varem algab sügis Väike-Maarja, Jõhvi, Jõgeva ja Narva ümbruses, kõige hiljem aga Sõrves ja Vilsandil. Talve saabumise alguskuupäev erineb Mandri-Eesti ja lääneranniku vahel kõige rohkem, kohati enam kui kuu aega.

Klimaatiliste aastaaegade alguskuupäevade järgi arvutatakse ka nende kestus. Ilmajaamati on esitatud nende keskmised väärtused. Joonistel on kujutatud suve ja talve (eeltalv, talv, kevadtalv) kestust piirkonniti, erinevused on seejuures märkimisväärsed.

Kokkuvõtlikult on klimaatiliste aastaaegade esinemine neljas ilmajaamas kujutatud klimaatilise aastaringina. Võrreldes ülejäänud Mandri-Eestiga on Narva jaamale (sisemine ring) iseloomulik talve varasem ja suve hilisem saabumine. Vilsandi klimaatilised aastaajad saabuvad aga hoopis teises rütmis, valdavalt suure hilinemisega.

   

Varakevade keskmine saabumiskuupäev 1966–99

Suve keskmine saabumiskuupäev 1966–99

Hilissügise keskmine saabumiskuupäev 1966–99

Talve keskmine saabumiskuupäev 1966–99

Suve keskmine kestus 1966–99

Talveperioodi (eeltalv, talv, kevadtalv) keskmine kestus päevades 1966–99

Klimaatiliste aastaaegade keskmine saabumiskuupäev 1966–99
Ilma-jaam Kevad-talv Vara-kevad Kevad Suvi Sügis Hilis-sügis Eeltalv Talv    
Tartu 24. II 30. III 21. IV 30. V 2. IX 23. X 10. XI 15. XII
Võru 22. II 31. III 21. IV 27. V 2. IX 23. X 10. XI 12. XII
Valga 22. II 31. III 21. IV 28. V 2. IX 22. X 9. XI 8. XII
Viljandi 24. II 1. IV 21. IV 30. V 2. IX 23. X 11. XI 16. XII
Türi 25. II 5. IV 23. IV 2. VI 1. IX 22. X 10. XI 14. XII
Jõgeva 26. II 6. IV 23. IV 2. VI 31. VIII 20. X 8. XI 8. XII
Tiirikoja 26. II 6. IV 26. IV 4. VI 1. IX 22. X 10. XI 13. XII
Narva 26. II 8. IV 23. IV 3. VI 1. IX 21. X 7. XI 5. XII
Kunda 24. II 6. IV 25. IV 6. VI 2. IX 24. X 11. XI 14. XII
Tallinn 24. II 6. IV 25. IV 6. VI 3. IX 25. X 12. XI 22. XII
Pakri 23. II 4. IV 27. IV 9. VI 7. IX 29. X 14. XI 30. XII
Kuusiku 24. II 7. IV 24. IV 3. VI 1. IX 22. X 9. XI 15. XII
Pärnu 23. II 2. IV 22. IV 30. V 9. IX 28. X 14. XI 21. XII
Kihnu 26. II 31. III 26. IV 4. VI 13. IX 6. XI 20. XI 1. I
Virtsu 26. II 2. IV 25. IV 2. VI 9. IX 2. XI 17. XI 29. XII
Kures-saare 24. II 29. III 24. IV 4. VI 10. IX 3. XI 18. XI 1. I
Ristna 22. II 4. IV 29. IV 12. VI 11. IX 6. XI 18. XI 3. I
Vilsandi 19. II 25. III 27. IV 11. VI 13. IX 7. XI 27. XI 7. I
Sõrve 20. II 25. III 28. IV 12. VI 11. IX 7. XI 29. XI 8. I
Väike-Maarja 29. II 9. IV 24. IV 4. VI 29. VIII 19. X 8. XI 30. XI
Jõhvi 27. II 8. IV 24. IV 4. VI 30. VIII 18. X 7. XI 29. XI
Nigula 24. II 4. IV 23. IV 4. VI 2. IX 24. X 13. XI 25. XII
Kärdla 23. II 2. IV 27. IV 10. VI 4. IX 29. X 16. XI 29. XII
Klimaatiliste aastaaegade keskmine kestus 1966–99 (päevades)
Ilma- jaam Kevad-talv Vara-kevad Kevad Suvi Sügis Hilis-sügis Eeltalv Talv
Tartu 35 21 39 95 51 19 34 72
Võru 38 21 36 99 50 19 32 72
Valga 38 21 37 97 50 18 28 76
Viljandi 37 20 39 95 51 19 35 70
Türi 40 18 40 91 51 19 34 73
Jõgeva 40 17 39 90 50 19 30 80
Tiirikoja 40 20 39 89 52 19 33 75
Narva 42 15 41 90 49 18 28 83
Kunda 42 19 42 88 52 17 33 73
Tallinn 42 19 42 89 52 18 41 63
Pakri 41 22 43 90 52 16 46 56
Kuusiku 42 17 40 90 52 18 35 71
Pärnu 38 21 38 101 49 17 37 65
Kihnu 35 26 39 101 54 14 42 56
Virtsu 36 23 39 99 54 15 42 59
Kures-saare 34 26 40 98 54 15 44 54
Ristna 42 25 44 91 56 12 46 50
Vilsandi 35 33 45 95 55 20 41 43
Sõrve 34 34 45 91 57 22 40 43
Väike-Maarja 40 15 41 86 51 20 22 91
Jõhvi 41 16 41 88 49 20 21 90
Nigula 39 19 42 90 53 19 43 61
Kärdla 39 25 45 86 55 18 43 56

  

Kliimavaldkonnad

Eestis eristatakse läänemerelist ja Sise-Eesti kliimavaldkonda. Esimene hõlmab Lääne-Eesti saarestiku ja rannikuvööndi. Lääne-Eestis on selle vööndi laius suurem (20–40 km), põhjarannikul ta kitseneb ida suunas, hõlmates peamiselt Põhja-Eesti rannikumadaliku. Eelkõige avaldub kahe valdkonna erinevus temperatuurirežiimis, kaudselt ka kõigi teiste ilmaelementide puhul.

Sise-Eesti valdkonnas eristatakse suurema soojusvaruga Lõuna- ja Lääne-Eesti allvaldkonda ning Põhja-Eesti allvaldkonda. Nende eraldusjoon kulgeb loode–kagu-suunaliselt umbkaudu Põõsaspea neemest Vooremaani ja sealt käändub Peipsi rannikul kirdesse. Sellest joonest lõuna pool ületab aktiivsete temperatuuride keskmine summa 1750 ºC, põhja pool jääb aga alla selle. Kliimanäitaja saadakse, kui summeeritakse kõikide ööpäevade keskmine õhutemperatuur perioodil, mille jooksul selle väärtus on püsivalt üle 10 ºC.

Kliimastsenaariumid

Kliimaolude ennustamiseks koostatakse kliimastsenaariume. Kõige lihtsam on ekstrapoleerida seni toimunud kliima muutumise suundi tulevikule. Selle kohaselt peaks Eesti kliima jätkuvalt soojenema ja seda eelkõige talve ning kevade arvel. Lumikatte kestus peaks vähenema.

Lineaarsed projektsioonid ei osutu pikemas perspektiivis kuigi usaldusväärseks. Võimalikke kliimastsenaariume koostatakse kliimamudelite abil. Peale kliimaandmete võetakse neis sisendandmetena arvesse ka atmosfääris toimuv kasvuhoonegaaside ja mõne saasteaine kontsentratsiooni eeldatav kasv ning väljundina saadakse õhutemperatuuri, sademete jmt kliimanäitaja muutus.

Kliimamudelid annavad vastukäivaid tulemusi, eriti sademete kohta. Kõik mudelid prognoosivad õhutemperatuuri jätkuvat tõusu. Suurim soojenemine peaks toimuma külma poolaasta, eriti talve arvel. Juunist septembrini eeldatakse märksa väiksemat temperatuuri tõusu. Sademete aastasumma suurenemist eeldatakse 5–30% ulatuses, mis peaks samuti toimuma põhiliselt talvel. Kuigi sademete prognoosid on ebaselged, jäävad oletatavad muutused senise loodusliku muutlikkuse piiresse. Tõenäoline on, et talvel on sademeid rohkem ja üha suurem osa neist langeb vihmana.

Vaata ka seotud artiklit

Kirjandus

  • Tartu kliima ja selle muutumine viimastel kümnenditel (artiklite kogumik) Tartu, 1990
  • Eesti. Loodus. Tallinn, 1995
  • Climate change studies in Estonia. Tallinn, 1998
  • Uurimusi Eesti kliimast. – Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis, 85. Tartu, 1999
  • R. Ahas. Spatial and temporal variability of phenological phases in Estonia. – Dissertationes Geographicae Universitatis Tartuensis, 10. Tartu, 1999
  • Eesti looduse kalender. – Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis, 90. Tartu, 2001

Välislink

EE 11, 2002 (J. Jaagus, V. Russak); Eesti ilma riskid, 2012