Eesti asustus

Ajaloolised külatüübid

Kehtnast loodes asuv Kumma on tüüpiline sumbküla

Asustus on mingi kindla territooriumi, eeskätt inimese alaliseks elamiseks sobiliku maa-ala kattumus asulavõrguga. Asulavõrk on nüüdisilme omandanud aegade jooksul. Asustusüksused on tiheda hoonestuse ja tuhandete elanikega linnad, neist väiksemad on kuni mõne tuhande elanikuga alevid, kohaliku keskuse funktsiooni täitvad, keskmiselt paarisaja elanikuga alevikud ning peamiselt põllumajandusliku tootmisega seotud külad. Viimased võivad oma hoonestuse paiknemiselt olla haja- või sumbkülad, eristatakse ka ahel-, hagu-, rida- ja tänavkülasid.

Asustust, nagu rahvastikkugi, võib jagada linna- ja maa-asustuseks, kuni 1996. aastani käsitleti linnaasustusena linnu ja aleveid ning maa-asustusena alevikke ja külasid, seoses alevike arvamisega linnaasustuse rühma jäid ametlikult maa-asulateks ainult külad (Valitsuse 1996. aasta 24. septembri määrus number 233). Varasemate aastatega võrreldavuse tagamiseks käsitleb Statistikaamet kehtivale asustusjaotusele vaatamata linnaliste asulatena linnu, vallasiseseid linnu ja aleveid ning maa-asulatena alevikke ja külasid.

Nagu haldusüksusedki, katavad ka asustusüksused kogu riigi pindala. 47 linna kokku hõlmavad 718,7 km² (1,7% maakondade koguterritooriumist; 1. I 2012). Pindalalt suurim on Tallinn – 158,3 km² (22,9% linnade koguterritooriumist). Tallinnale järgnevad Narva (84,5 km²), Paldiski (ilma veealata 60,2 km²), Kohtla-Järve (41,8 km²), Tartu (38,8 km²) ja Pärnu (32,2 km²). Nimetatud 6 linna hõlmavad üle 50% linnade kogumaast. Väikseima pindalaga linnad on Kallaste ja Võhma (mõlemad 1,93 km²). Paldiski ja Tapa (17,4 km²) suhteliselt suur territoorium on seletatav Nõukogude ajal nende piiresse arvatud militaarmaaga. Mõne linna (Võru, Viljandi, Maardu) pindala hõlmab ka järvede pinna. 12 alevit hõlmavad kokku 56,6 km² (1. I 2012); suurim on Kõrvemaa metsamaastikus asuv Aegviidu (ligi 12 km²), väikseim Tootsi (1,76 km²).

Alevike ja külade pindala ei ole teatmikes välja toodud, küll aga on nende piirid lahkmejoontena näidatud vastavatel kaartidel. Lahkmejoontega piiritletud asulapiirkonnad hõlmavad peale hoonestusala ja haritava maa ka ümberkaudsed metsad, sood, veekogud jt looduslikud alad, samuti teede maa, karjäärid jm tehnogeensed alad, teisi sõnu kõik valla piires asuvad maakasutused. Loodusolude erinevuse tõttu võib külade pindala suurus olla erinev. Väga suured on külaalad Alutagusel (Mustanina, Auvere, Nüri, Oonurme, Metsküla, Tarumaa), Kõrvemaal (Pillapalu, Koitjärve, Vikipalu, Vetepere) ja Soomaal (Sandra, Tipu, Kanaküla, Kikepera). Hõreda asustusega on ka vallad, kus ühe küla keskmine pindala ületab Eesti keskmist näitajat (9,2 km²) üle 3 korra, nii on küla keskmine pindala Risti vallas 33,6 ja Surju vallas 32,5. Kõige väiksem on küla keskmine pindala Võrumaal Meremäe, Haanja ja Rõuge vallas, vastavalt 1,5, 1,9 ja 2,4 km². Peab ka märkima, et asulate arv on teatud määral suvaline: on valdu, kus on jäädud 1977. aasta maa-asulate arvestuse korrastamisel kujunenud arvude juurde, ning valdu, kus 1990. aastaist alates on ennistatud asustusüksustena kaotatud külasid.