meresaared ja rannikumadalikud on üks Eesti maastikurajoonide tüpoloogilise liigituse rühmi. Need on alad, kus nüüdismaastike kujunemine algas jääajajärgsel ajal, kui maa vabanes mere alt. Neile on omane liustiku- ja selle sulamisvee- ning meretekkeliste pinnavormide põimumine. Väinamere nõgu ja sealseid rannikualasid (sh meresaari) on kujundanud Läänemere liustikuvooluga kaasnenud kulutus- ja kuhjetegevus. Iseloomulik on moreense ja aluspõhjalise tuumikuga loode–kagu-suunaliste madalate lamedate künniste ja nõgude vaheldumine. Nõgudesse on settinud viirsavid või seal on olnud laguunid, seejärel järved ja hiljem nende kinnikasvamisel tekkinud sood. Künnised moodustavad üha suurenevaid poolsaari ja saari ning liigestavad lahtesid ja väinu (kõige enam Saaremaa lääne- ja lõunarannikul ning Tõstamaa poolsaare rannikul). Rannajoone taandudes on kõik alad olnud mõnda aega rannavööndiks. Olenevalt rannajoone ja rannanõlva kujust ning sellest tulenevalt tormilainetuse mõjust on ründevee piiril kujunenud rannaastangud või veeristikust, kruusast ja liivast rannaterrassid, rannavallid või (ränd)kivised murrutatud moreenitasandikud. Neil tasandikel on paljudes kohtades kivikülve ning nüüdisrannas looduslikku kivisillutist ja rüsijää kokkulükatud kivivalle. Liivarandade kujunemisel on tähtis osa olnud jääjõgede ja nüüdisjõgede kantud ainesel. Kerkival rannikul paiknevates lahtedes (Suur katel, Pärnu laht, Narva laht), kus veetase tormiga oluliselt tõuseb, on peale rannajoone üldise taandumise kohati ka liivaranna purustamist ja rannaastangute sisemaa poole nihkumist.

Sellesse tüpoloogilisse rühma kuuluvad Soome lahe rannikumadalik, Lääne-Eesti madalik, Liivi lahe rannikumadalik ning Saaremaa ja Hiiumaa maastikurajoon.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti maastikurajoonide tüpoloogilise liigitus
• Eesti pinnavormide liigitamine

Kirjandus

• I. Arold. Eesti maastikud. Tartu, 2005

EE 11, 2002 (I. Arold); muudetud 2011