haid
Euroopa meredes levinud haide sugukonnad |
Mantelhailased (Chlamydoselachidae) |
Kammhailased (Hexanchidae) |
Liivhailased (Odontaspidae) |
Rebashailased (Alopiidae) |
Hiidhailased (Cetorhinidae) |
Heeringahailased (Lamnidae) |
Koerhailased (Scyliorhinidae) |
Nugishailased (Triakidae) |
Hallhailased (Carcharinidae) |
Vasarhailased (Hammerheads) |
Ogahailased (Squalidae) |
Ingelhailased (Squatinidae) |
haid, hailaadsed (Selachomorpha; ingl sharks, vn aкулы), soojade merede (harvemini mageveeliste) varilõpuseste kõhrkalade ülemselts; umbes 400 liiki. Haid on peamiselt röövkalad, enamasti süstja torpeedoja kehaga, pea külgedel 5–7 paari lõpusepilusid, alapoolel tugevate teravate hammastega suu; seljauimi 1–2. Nahas on plakoidsoomused (nn nahahambad).
Haidel on mõningane töönduslik tähtsus: nahast valmistatakse galanteriiesemeid ja seda kasutatakse poleerimiseks, maksast sulatatakse kalamaksaõli, mis sisaldab rohkesti A-vitamiini, hammastest valmistatakse suveniire. Hai liha, eriti uimi, süüakse peamiselt troopikamaades; osmootset rõhku tagava kusiaine sisalduse tõttu on värskel hailihal ebameeldiv lõhn, kuid see kaob kulinaarsel töötlemisel; aastasaak on umbes 4 miljonit tonni.
Soojades meredes elav kuni 6 m pikkune sinihai (Prionace glauca) toitub selgrootuist, sünnitab korraga 30 järglast. Euroopa rannikuvetes elav 1 m pikkune koerhai (Scyliorhinus canicula) toitub samuti selgrootuist, kuid tema sigib munadega, ühel sigimisperioodil on tal 2–20 sarvkestaga muna. Röövtoiduline kuni 3,6 pikkune harilik heeringahai (Lamna nasus) on maitsva lihaga munaspoegija, levinud lõunapoolkera meredes ja Atlandi ookeanis. Kuni 1,2 m pikkuse ogahai üldlevila hõlmab põhja- ja lõunapoolkera sooje ja jahedaid meresid. Vaalhai (Rhincodon typus) on kuni 20 m pikkune, massiga kuni 13,5 t (maailma suurim kala), toitub planktonist, väikseim hai – kääbusogahai (Squaliolus laticandus) – on vaid kuni 15 cm pikkune. Hariliku vasarhai (Sphyrna zygaena) silmad paiknevad vasaralaadse pea külgedel. Euroopa ingelhai (Squatina aquatina) sarnaneb välimuselt raiga. Inimesele kõige ohtlikumaks peetakse mõrtsukhaid, kes on siiski kahaneva arvukusega ja kantud maailma punase raamatu ohualdiste liikide kategooriasse; kasvab kuni 7 m pikkuseks (on ka viiteid veelgi suurematele). Haisid meelitab ligi vette sattunud värske veri, mida nad haistavad kõige tühisemaski kontsentratsioonis.
Haidest on hariliku heeringahai üksikud isendid eksinud Läänemerre (isegi Ahvenamaa lähedusse). Mere lääneosas võib kohata ka ogahaid.
Vaata ka seotud artikleid
Kirjandus
- H. W. McCormick jt. Varjud meres. Tallinn, 1979
- V. Abakumov, A. Andrijašev, V. Barsukov jt. Loomade elu, 4. Kalad. Tallinn, 1979
- P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006
Välislingid
- Haidest veebisaidil krugosvet.ru (vene keeles)
- Mõrtsukhai veebisaidil Animal Diversity Web (inglise keeles)
EE 3, 1988; VE, 2006; muudetud 2011