koge

koge, kogi (<muinasgermaani kogg ’kuhik’; ingl cog, vn ког), laev Põhja-Euroopas 12.–15. sajandil, üleminekutüüp pikalt ja saledalt viikingilaevalt ümara kerega kaubalaevale. Esmateade koge kohta pärineb aastast 948 Amsterdami lähedalt. Oli algselt, pärast Inglismaa vallutamist 1070. aasta paiku varustuslaev.

Friisi kogel olid juba sirgel kiilul klinkerplangutusega kere, sirged täävid ja kõrged pardad. Kaitsemeeskonna tarvis olid vööri ja ahtri kohal kastellid. Suur laius ja parda kõrgus andsid laevale hea püstivuse. Kogel oli üks mast, selle külge kinnitati raaga nelinurkne suurpuri. Kogel võeti esmakordselt kasutusele ahtertäävile kinnitatud roolileht.

1227. aasta Lübecki tolliraamatus on juba kolm koge suurusklassi. Nende kiirus oli 4–6 sõlme. 14. sajandi algul oli koge normaalsuurus 40 lasti, 1350. aastal 60 lasti. Kogesid kasutati põhiliselt hansakaubanduses, väiksemaid ka kalapüügiks. 15. sajandi lõpul oli hansalinnadel laevu, peamiselt kogesid, ligi 1000, nende kogukandevõime oli 60 000–80 000 tonni.

Eesti vallutamisel ristisõitjate ja taanlaste poolt oli kogel ülemerevedudes põhiosa. Hiljem oli koge oluline veovahend Tallinna, Pärnu ja Narva merekaubanduses.

Koge uurituim prototüüp on Bremeni koge. Kui valdavaks sai karveelehitusviis, tuli 15. sajandi algul Brugge ja Lübecki kaudu Läänemerele kogest suurem ja täiustatum laev – kolmemastiline hulk – ning see tõrjus 16. sajandi algul koge Läänemerelt välja. Koge ja hulki ehitusviisi segunemine on selgelt tuntavad 1985 Saaremaa lähedalt leitud Maasilinna laeva konstruktsioonis. Üks hansakoge avastati 1990 Pärnu jõe suudmeala setetes ja tõsteti 1991 sealt välja.