maasikas

Metsmaasikas

Aedmaasika vili

maasikas (Fragaria), rohtsete püsiktaimede pere­kond roosõieliste sugukonnast; umbes 50 liiki peamiselt Euraasias ja Ameerikas. Maasikal on maa-alused varred – risoomid –, mis ülemisest otsast kasvavad ja alumisest kõdune­vad. Iga risoomiharu lõpeb ladvapungaga. Lehed on kolmetised, juurmised, pikarootsulised, koosnevad keskmisest lehekesest ja külgmistest lehekestest. Leherootsu alusel on abilehed, mõnel sordil võivad leherootsul olla ka rudimenteerunud lehekesed. Õied enamasti mõlemasugulised, viietised, asetsevad harilikult kännasjais õisikuis, neil on kroon, tupp ja välistupp. Tolmukaid ja emakaid on palju. Maasika vili on lihakas koguvili (rahvapäraselt mari), mis moodus­tub õiepõhjast ja mille pinnal asetsevad seemnised. Tavaliselt on viljad punased, harvemini valkjad või kollakad. Maasikas paljuneb enamasti vegetatiivselt võsunditega (roomavad varred), mis arenevad alumiste lehtede kaenlapungadest; sõlmekohtadelt juurdudes moodustavad nad seal tütartaimi. Võsunditeta liigid paljunevad seemnest. Maasikas kasvab sega- ja lehtmetsa­des, puisniitudel, kraavipervedel ja kuuseraiesmikel, eelistab valgusrikast kasvukohta.

Eestis kas­vab looduslikult 3 liiki. Metsmaasikas (F. vesca) on kogu Eestis harilik liik; tema tähtsaimat teisendit kuumaasikat (F. vesca var. semperflorens) kasvatati Eesti taluaedades ja ka mujal Euroopas juba 19. sajandi keskel. Muulukas (F. viridis) kasvab peamiselt Põhja-Eestis paepealsetel ja rähksetel muldadel, mujal on teda vähe. Kõrge maasikas (F. moschata) kasvab Eestis hajusalt küllastunud liivmuldadel.

Metsmaasika marju ja lehti tarvitatakse rahvameditsiinis diureetilise ja higileajava vahendina ning kosutusvahendina kehvveresuse puhul. 15.–19. sajandil kasvatati metsmaasikat ja muulukat Euroopas ka kultuuris.

Aedmaasikas (F. × ananassa) on tek­kinud 18. sajandil Prantsusmaal Ameerikast toodud tšiili maasika (F. chiloensis) ja virgiinia maasika (F. virginiana) looduslikul ristumisel. Tänapäeval kasvatatakse aedmaasikat kogu maailmas. Aretatud on üle 6000 sordi, sh suve jooksul mitu korda viljuvad ehk remontantsordid (nt 'Ostara' ja 'Selva'), eriti edukas on maasika sordiare­tus olnud Prantsusmaal, Itaalias jmt Euroopa maal ning USA-s, Kanadas ja Jaapanis. Eestis on maasikasorte aretanud Johannes Parksepp ja Martin Liias.

Maasika viljad valmivad harilikult juunis-juulis. 100 g maasikaid sisal­dab 85,4–91,0 g vett, 0,6 g valku, 0,2–0,5 g rasvu, 6,0–9,0 g süsivesikuid (peamiselt suhkrud), 0,8–3,4 g toorkiudu, 0,5–0,7 g mineraalaineid ja 0,5–2,1 g happeid ning annab 45 kcal energiat. Maasikas on 0,04–0,08% C-vitamiini, 0,04–0,06% B12-vitamiini, vähesel määral A-, B₁-, B₂-, PP-, B₉- jt vitamiine, 0,115% kaaliumi, 0,029% kaltsiumi, 0,021% naatriumi, 0,013% mag­neesiumi, 0,009% rauda ja 0,019% fosforit. 

2009. aasta suurim maasikatootja oli USA (1,27 miljonit t), järgnesid Türgi (0,30 miljonit t), Hispaania (0,26 miljonit t), Mehhiko (0,23 miljonit t), Korea (0,21 miljonit t) ja Egiptus (0,20 miljonit t). Eestis toodeti 2007. aastal 1500 t maasikat, keskmine saagikus oli 2,37 t/ha ja kasvu­pind 648 ha. Paljudes maades (Jaapanis, USA-s, Itaalias, Hollandis) kasvatatakse maasikat rohkesti ka katmik­alal.

Kasvutingimuste suhtes ei ole maasikas eriti nõudlik, teda on võimalik kasvatada igasugusel mullal. Ühel kohal kasvatatakse maasikat enamasti 4 aastat, saaki saadakse kolmel aastal. Maasikat paljundatakse tütartaimedega.Tervendatud istikuid kasvatatakse meristeemmeetodil. Maasikat võib istutada kogu kasvuperioodi jooksul, parim istutusaeg on mais ja augustis. Väetatakse maasikale eelnevat kultuuri või mustkesa (sõnnikut 50–100 t/ha), fosforit ja kaaliumi antakse enne istutamist vastavalt mulla­analüüsile. Hea istutuseelse väetamise korral pole esimesel kasvuaastal vaja täiendavalt väetist lisada, saagiaastatel tuleb väetada mullaanalüüsi põhjal. Parimad maasika eelkultuurid on teraviljad, teravilja ja lib­likõieliste segatis, haljasväetiskultuurid ning üheaas­tased heintaimed. Pärast saagi koristamist eemalda­takse väädid. Saaki korjatakse ülepäeviti.

Peamised kahjurid ja haigused on maasika-õielõikaja (Anthonomus rubi), maasikalest (Tarsonemus pallidus), maasika-närbuss, maasika-ehmespoi (Galerucella tenella), nälkjad, paljud linnud, hahkhallitus, maasika-närbumistõbi (Verticillium alboatrum), maasika-jahukaste (Sphaerotheca macularis f. fragariae), viirus- ja mükoplasmahaigused.