Teraviljapõhu koristamine 1980. aastatel

põhk, taimevartest, teradeta viljapeadest, lehte­dest ja aganatest koosnev tera- ja kaunvilja- ning seemneheinakasvatuse kõrvalsaadus. Põhku kasutatakse koresöödana, kuid suure toorkiusisalduse (30–40%) tõttu on tema toiteväärtus väike ning suur ligniinisisaldus vähendab tema seeduvust. Teraviljapõhus on vähe proteiini (kuivaines 3,5–4,5%) ja mineraalaineid. Söödana kasutatakse peamiselt kaera- ja odrapõhku, seda sööde­takse täitesöödana veistele ning koresööda vähesuse korral ka hobustele ja lammastele. Suvinisupõhul on väiksem toiteväärtus ja tugevama kõrre tõttu ei söö loomad seda kuigi hästi. Hernepõhk on proteiinirikkam (kuivaines 8,5%), kuid rikneb kergesti, see­tõttu sobib see söödaks ainult mäletsejalistele. Parim põhk on segaviljapõhk, sest kaunvili parandab põhu seeduvust ning annab juurde proteiini ja kaltsiumi. Seemneheinapõhkudest söödetakse loomadele ristiku-, timuti- ja põldheinapõhku. Ristikupõhk on teistest proteiinirikkam (9–10%), kuid tugeva varre tõttu on temas palju (üle 40%) toorkiudu. Timutipõhk on toiteväärtuselt võrreldav suviviljapõhuga. Taliviljapõhku (rukki- ja talinisupõhku) söödetakse loomadele ainult söödapuuduse korral, tema kuivaines on proteiini ainult 3,5–4%, tselluloosi- (ligniini-) kompleks hal­vendab taliviljapõhu orgaanilise aine seeduvust. Põhu söödavuse parandamiseks hekseldatakse või segatakse seda praagaga, toiteväärtuse suurenda­miseks töödeldakse kemikaalidega (kaltsineeritakse, ammoniseeritakse) või valmistatakse temast söödabrikette ja silo.

Osa põhku jääb koristusjäägina põllule, näiteks teraviljakõrre alumine osa (niitekõrguselt), varisenud terad ja muud taimeosad ning juured. Kõrrekoorimisega segatakse põhk ja mulla pindmine kiht, millega kiirendatakse teravilja vms kultuuri koristusjäägi lagunemist. Sellega tõstetakse oluliselt mullaviljakust, sest mulla orgaanilise aine varud täienevad ilma igasuguse lisaväetamiseta. Ka paraneb mulla struktuur ning hävivad umbrohtude tärganud võrsed. 

Sajandeid on põhku kasutatud loomakasvatuses laudas allapanuna. Uurimused on näidanud, et põhulaudas on loomade tervis parem kui muude allapanumaterjalide kasutamisel, samuti saab põhuallapanuga toota kõige kvaliteetsemat sõnnikut.

21. sajandil on hoogustunud põhu kasutamine soojusenergia tootmisel. Põhk küttematerjalina on eriti keskkonnasõbralik, ka on tema hind võrreldes teiste energiakandjatega võrreldamatult madalam. Palju põhuküttega katlamaju on rajatud Põhjamaades. Eestis töötab mitu sellist kompleksi (nt Lihulas – seal köetakse lisaks põhule ka roogu ja heina – ja Tamsalus), samuti toodetakse põhubriketti. Bioenergia kasutamine on jätkuvalt ka Euroopa Liidu prioriteete.

NO99 Põhuteater Tallinnas Rannamäel 2011

Eesti talukultuuri algusaegadel ehitati sisemaal majadele rukkiõlest katuseid. On rajatud ka ajutisi kergeid põhuehitisi (nt suvelautu loomadele), need tehti pikkadest põhukõrre vihtadest. Põhku kasutatakse ehituses ka tänapäeval, temast valmistatakse nii puitkarkassi täidist kui ka rajatakse kandvaid tarindeid (pakitud põhust). Põhuehitus on ökoloogilise ehituse haru, ta on populaarne mitmes riigis (nt Austraalias, Saksamaal, Austrias, USA-s). Eestis on põhust ehitatud väikemaju ja abihooneid, 2011. aastal ehitati Tallinnas NO99 ühe suve projekt Põhuteater.

EME 2, 2009 (S. Tölp); muudetud 2011