E-vitamiin

E-vitamiin, rasvas lahustuv vitamiin, tokotrienool (vananenud nimetus tokoferool). Tegelikult on tähtis ainult α-tokotrienool. Ainevahe­tuses on E-vitamiinil kaks põhiülesannet: esiteks toimib ta mittespetsiifilise bioloogilise antioksüdandina, teiseks kaitseb lipiide peroksiidide tekkimise eest. Rakumembraanides lõhustab tokotrienoolhüdrokinoon tekkivad peroksiidid kiiresti, mistõttu on E-vitamiinil membraanikaitse funktsioon. Ta kaitseb mitokondrite sisemembraane ning lüsosüümide ja endoplasmaatilise retiikulumi membraane. E-vitamiin aitab ära hoida hemolüüsi. E-vitamiini vaeguse puhul ilmneb peroksiidide kah­julik toime: müosiinisisaldus lihastes väheneb ja liha­sed muutuvad heledaks (valgelihastõbi). Lindudel ilmnevad aju- (entsefalomalaatsia) ja verekapillaaride kahjustused (eksudatiivne diatees, peamiselt tibu­del). E-vitamiiniga rööbiti redutseerib organismis tekkivaid peroksiide seleeni sisaldav ensüüm glutatioonperoksüdaas, kuid see toimib raku tsütoplasmas, mitte membraanides. E-vitamiin väldib muude rasvlahustuvate vitamiinide oksüdeerumist, kaitstes nii nende funktsioone.

Päevane E-vitamiinivajadus on lastel kuni 3,35 mg, täiskasvanuil 13,4–20,1 mg. Inimesele on põhiline E-vitamiini allikas rafineerimata taimeõli, seda on palju ka lehtsalatis, veidi vähem porgandis ja tomatis. Eriti palju sisaldub E-vitamiini õunaseemneis. Loomsetes toiduainetes on E-vitamiini vähe, v.a maks ja munarebu. E-vitamiini vaegus kahjustab naistel menstruaaltsüklit ning loote arengut, meestel põhjustab see munandite taandarengut ja sigimatust.

Varem peeti E-vitamiini sigimisvitamiiniks, sest tema vähesus põhjustab hiirtel ja rottidel reproduktsioonihäireid. Et teistel loomadel, sealhulgas põllumajandusloomadel, pole samasuguseid nähtusi kindlaks teh­tud, ei seostata enam põllumajandusloomade sigimishäireid E-vitamiini puudusega.

Välislingid

EE 9, 1996; EME 1, 2008 (Ü. Oll)